Dance shows: Homies & Human rights

Rise and shine, järjekordne nädal on möödas (no tegelt 2 nädalat mu viimasest postitusest, aga see selleks). Selle perioodi jooksul olen jõudnud läbi teha kaks lavaproovi ja neli korda suurel laval esineda, päris superstaari tunne tekib juba, kui annad 4 showd kahe nädala jooksul. Tegelt see midagi nii superstaarilikku polnud, aga siiski üks väga lahe kogemus jälle juures.

Aga kõigepealt, üks kiire uudis, nimelt olen ma ka lõpuks oma blogile kaardi lisanud, kus soovi korral saad vaadata, kus kõikjal ma oma vahetusaasta jooksul käinud olen, selle leiad jällegi ülevalt järjekorra ribalt, või siis lihtsalt siia klikates (avaneb uues aknas).

Alustame siis algusest. No kui päis algusest alustada, siis lähme ajas tagasi septembri kuusse, kus ma alustasin siin tantsutrennides käimist,  kõik oli lahe ja super jne aga no ikka oli alati midagi vinguda, sest see pole ju see, see pole ju minu Free Flow stuudio, nüüd mõtlen küll, et see vingumine oli väga asjata, sest siinsed treenrid ikka ka oskavad ja teavad mida nad teevad, ja nad on nii suurepärast tööd teinud ja ülivinged showd kokku pannud.
Esiteks, kuna ma tantsin modern hip hopi põhigrupis, siis meil oli pressure suurem, nimelt pidime ära õppima 2 tantsu ja niimodi, et meil oli ainult 1 trenn nädalas. Ma olen harjunud ikka nii, et saan 2 korda nädalas harjutada ja mälu värskendada, ja tavaliselt keskendume ainult ühele tantsule korraga. Alguses siis mõtlesingi, et nii raske on ju kahte tantsu perfektseks lihvida niivõrd väheste trennidega, aga välja tuli, ja we killed it on stage.
Üleelmine teisipäev oli meil esimene lavaproov, neljapäeval läbimäng ja laupäeval juba esimene show.
Neljapäevase läbimängu ajal, kui me esimest korda finaali kokku panime, see hetk kui ma seisin seal laval koos kõigi teiste gruppidega ja kõik lihtsalt plaksutasid ja tantsisid, mul oli selline kuuluvustunne. Ma tulen siia vähem kui üheks aastaks ja nüüd ma seisan laval, mu ümber on mingi ülifancy valgustus (valgustustiim oli on point), ma räägin vabalt oma grupikaaslastega flaami keeles oma emotsioonidest, et kui lahe see kõik on ja kui kahju et see varsti juba läbi on, paari päeva pärast esinen ma tervele saalitäiele inimestele. Ja ma ei teagi miks mul sellised tunded olid, sest tegelikult olen ma mitu korda tantsimisega igasugustel lavadel esinenud. Võib olla on asi selles, et siiamaani olen ma ainult kas võistlustel tantsinud, või showna on meil etendus olnud, mis pole päris sama kui see, mis laupäeval toimus.
Igatahes, jõuame siis laupäeva, esimene show. Me pidime muidugi varem kohal olema, aga aeg läks seal päris ruttu. Meie grupp esines kahe tantsuga, esimene tants läks meil natuke metsa, aga nagu ma hiljem oma sõbra käest, kes saalis istus, kuulsin, siis polnud midagi näha ja kõik nägi väga ilus välja. Teine tants oli super, seal andsime kõik 110%, siis oli esimene närv juba läinud ka ja tulemus oli super, pärast see aplaus oli ka nii mega. Peale suurt finaali istusime teistega veel veidi baaris ja rääkisime muljetest jne.

Järgmisel esmaspäeval oli meil järgmiste showde jaoks lavaproov, seekord teises linnas ühe teise tantsustuudio jaoks, sest nende 4 showga tegid 2 tantsustuudiot koostööd. Algul oli plaanis, et saab juba umbes 9 ajal koju, aga lõpuks olime seal peaaegu poole 12ni õhtul.

Nädala sees ka seekord väga puhata ei saanud, esmaspäeval oli see lavaproov, teisipäeval pidime kooli jaoks Jadega brownisid tegema, kolmapäeval käsin Carre's, neljapäeval õppisin suureks kontrolltööks ja reede õhtul oli juba järgmine show. Selle reedeõhtuse showga oli meil kõigil juba selline tunne, et no see show on rohkem for the lol, sest see polnud meie enda tantsukooli oma ja ma ei teagi, ei tundunud midagi nii erilist ja siis polnud keegi meist üldse närvis ega ei stressanud ka, aga sellegipoolest oli lahe ja saime jälle ühel uuel laval tantsida.

Laupäeval andsime samas kohas veel 2 showd, pärastlõunane ja õhtune. Nende showdega oli sama tunne ja ausalt öeldes oli päeva lõpuks juba kopp täitsa ees, sest me pidime lihtsalt väga palju ootama. Me pidime kell 2 seal kohal olema ja teine show lõppes kell 11 õhtul, enamuse sellest ajast pidime me oma riietusruumis istuma. Vahepeal kahe show vahel käisime oma grupiga väljas, et pastat osta ja seda siis koridori põrandal istudes süüa, sest tantsijatele polnud kohvikus ruumi jäetud haha.
Selle pärastlõunase show ajal, täpselt enne pausi, tegi ka üks naine oma mehele abieluettepaneku, see oli tõeliselt armas, kuigi ma ise ei teeks kunagi midagi sellist ja minu arust pole sellise tantsushow ajal abieluettepaneku tegemine kõige romantilisem ja parem viis, aga no asi on maitses. Õnneks ütles mees jah, niiet kõik läks hästi :D

Ja nii mu nädalavahetus(ed) möödus(id)ki, olgugi, et oli palju ootamist ja istumist, oli see siiki tore ja no nüüd olen jällegi oma grupikaaslastega lähedasem, sest mida sa muud peale bondimise ikka teed, kui sa 9 tundi mitte midagi pead tegema.

Oeh mul on selline tunne, et see postitus ei makinud üldse sensi praegu (didn't make sense) aga see on parim mida ma oma eesti keelest veel välja suudan pigistada, küll ma selle tagasi saan ükskord kui eestis tagasi olen, btw praegu ongi selleni veel umbes täpselt 2 kuud aega, ma ei tea noh, kuhu need 8 kuud niimodi kadusid nüüd??
Anyway, scroll down too see some pictureees, kahjuks on pilte ainult meie esimesest tantsust, mis polnud nii jõuline ja powerful. Ma pole kõiki pilte veel kätte saanud aga ma ei viitsinud enam kauem selle postitusega oodata, niiet kui ma need ükskord kätte saan, siis jagan ehk veel siin blogis ka.

our trainers

and our gorgeous modern hip hop trainer, Joke

veits udune, aga siiski super grupp