Ma olengi Belgias!
Lähme algusesse tagasi, eile õhtul hakkasime veidi enne nelja lennujaama poole sõitma, poole tee peal võtsime Anita ka peale ja veerand 5 olimegi kohal. Seal leidsime mu YFU vabatahtliku, Alice, kohe üles. Ta oli väga tore ja abivalmis, aitas teha mul check-ini ja rääkis mida kõike ma tegema ja kuhu minema pean. Vahepeal jõudis Meeri ka sinna, aga ta pidi kahjuks suht kohe ära minema, niiet temaga sai juba alguses hüvasti jäetud, siis tuli esimene pisar ka silma.
Varsti oli kohver ära antud, kõik läks ilusti, ainult 21.7kg kaalus :D Peale seda jõudsid kohale ka Madli ja Johanna ja siis ma seal natuke aega närvasin koos kõigi teistega ja rääkisime niisama juttu, Anita andis ka oma ümbrikukese, mille tohtisin avada alles Belgias. Viimasena jõudis kohale ka Helger ja ta oli ka väikse kingi kaasa toonud. Ja siis oligi aeg veel viimaseid jutte ajada ja pilte teha ja vaikselt liikusime ka väravatele lähemale. Enne läbi minemist tegin veel viimased kallid ka ja siis võttis uuesti silma märjaks, ma nii lootsin et ma ei hakka nutma, aga ei tulnud sellest välja midagi :D
Turvadega läks kõik hästi ja nii ma liikusingi oma kottidega gate 16 poole.
Väravas oli päris palju ootamist, lennuk jäi ka pool tundi hiljaks ja lõpuks sain pardale alles kolmveerand seitse, lennuki poole kõndides hakkas mulle vaikselt kohale jõudma, millesse ma end mässinud olen, aga ma ei suutnud oodata, millal me juba Brüsselis maandume ja ma oma uut pere näen.
Lend kestis kaks ja veerand tundi ja kui ma Brüsseli lennujaama jõudsin, siis ma otsustasin, et kõige targem tegu on lihtsalt jälitada neid inimesi, kellega ma koos ühes lennukis olin. Niimodi nende järel kõndides jõudsingi lõpuks pagasi juurde ja suht kiiresti nägin ka oma lillelist kohvrit :P
Sealt edasi oligi ainult välja minna ja pere üles leida. Nad ootasid mind kohe ukse juures suure sildiga (millest ma kahjuks suure ärevusega pilti ei jõudnud teha) ja ma läksin muidugi kohe nende juurde ning esimene mulje oli, et nad on väga väga sõbralikud :)
Mu uus kodu on lennujaamast umbes 15min kaugusel autoga, niiet juba varsti olimegi maja ees. Viisime mu asjad tuppa, pere koeraga sain ka väga ruttu tuttavaks, ta on mega armas! <3 Kohe näidati mulle kus mingi asi majas asub ja varsti juba hakkasimegi õhtusööki sööma. Nad olid valmistanud sellise söögi, mis oli eelmine aasta valitud kõige Belgialikumaks (is that a word??) toiduks, ehk siis selleks oli French (tegelt Belgium) fries with stew and salad. Mulle väga maitses, õhtusöögi kõvale pakuti kohe ehtsat Belgia õlu ka, ja no see on ikka tunduvalt parem kui Eesti õlu, täpselt nii nagu ma kuulnud olen.
Peale sööki viisin neile ka mõned Eesti maiustused ja suveniirid ja seda tehes õnnestus mul ka esimene fail kirja saada. Nimelt viib neil kööki klaasuks, ja mind hoiatati küll kohe algul selle eest, aga muidugi ei mäletanud ma peale sööki sellest midagi, niiet kõndisin rahulikult vastu klaasust. Õnneks midagi ei juhtunud ja kõik on terve :D
Vahepeal rääkisime perega selgeks ka mõned punktid mis on kirjas YFU eneseabiõpikus ja õhtul hiljem pakkisin oma kohvri lahti ja seadsin ennast oma tuppa sisse. Minu toas laua peal oli ka väike šokolaadikarbike, mis on pärit Chocolate Squarest, ehk siis sellest šokolaadipoest, mis on peretuttava oma.
Täna oli meil plaanis kõik vajalikud paberid korda ajada. Hommikul ärkasin üles ja läksin alla, Petra ja Patrickuga sõime hommikusööki, Myrthe alles magas, Brendan läks kell 7 juba ära mingisse hokilaagrisse ja tuleb sealt tagasi nädala pärast. Peale hommikusööki küsiti, et kuidas ma linna tahan minna, kas rattaga või autoga ja ma ikka ütlesin, et rattaga, siis saab linnas rohkem ringi ka vaadata.
Varsti hakkasimegi minema, ma sain sellise ülilaheda valge linnaratta ja appi kui mugav see on! Veidi harjumatu on ainult see, et pidurdamiseks pean ma tagasi väntama, nagu tüüpiliselt lastejalgrattad on, aga sellega harjus ka ära.
Sõitsime siis Mecheleni ja ma terve aja ainult vaatasin ringi, see linn on väga ilus, natuke meenutab Tallinna vanalinna, sest kõik majad on punased, aga samas on see ikka väga teistsugune.
Kõigepealt tahtsime elamisloa korda ajada, aga tuli välja, et sinna tuleb aeg kinni panna, ehk siis sellega peab veel veidi ootama. Järgmiseks sain ma endale kohaliku numbri ning peale seda mõtlesime, et Patrick läheb teeb mulle majavõtme ja me Petraga tahtsime panka minna, mis ka ei õnnestunud, sest sinna peab samuti aja kirja panema. Peale seda failed attempti läksime me ühte kohvikusse ja tellisime kohvid ning varsti jõudis Patrick ka sinna. Natuke aega istusime kohvikus, ilm polnud just kõige ilusam, selline pilvine ja kergelt sadas vihma, aga samas oli soe.
Varsti sõitsime tagasi koju, siis oli Myrthe ka juba üleval, me sõime lõunasööki ja ma panin ennast ka tantsukooli kirja. Natuke aega sain oma toas asju pakkida homme algavaks aasta alguse seminariks ja varsti läksime juba Petraga jälle linna peale, seekord autoga, ja läksime keelekooli. Sinna jõudes pidime ootama umbes tund aega ning seal laua taga istudes ja oodates liitusid meiega veel üks naine ja üks tüdruk, kes oli Venetsuelast. Nad kumbki ei osanud inglise keelt, aga kuidagi moodi me neljakesi seal rääkisime ja vähemalt ei olnud nii oodates surmigav.
Lõpuks lasti meid sisse, algul rääkisime kahe mehega ja siis ma pidin tegema ühe testi. See polnud mingi keele peale, vaid rohkem nagu IQ testi moodi asi, ainult palju lihtsalt, see oli selleks, et teada saada kui suure koormusega olen ma võimeline õppima. Tuli välja, et mul jäi maksimumpunktidest ainult 1 puudu, ehk siis ma hakkan õppima intensive course's.
Peale keelekooli võtsime kodust peale Myrthe ja läksime kolmekesi shoppama.
Kui koju jõudsime, sõime õhtusööki ja siis läksime veel Patrickuga linna peale, et mind keelekooli kirja panna ja nüüd olen ma siin ja kirjutan blogipostitust.
Väga hea algus on mul olnud ja ma pole veel kordagi jõudnud oma otsust kahetseda.
(Postituse lõpus on veel pilte ka!)
Mõned asjad mida olen tähele pannud:
* Terve pere räägib väga hästi inglise keelt (mis on mulle halb, aga ma üritan ikka võimalikult vähe seda kasutada)
* Maja on väga modernne ja suur ja ilus, kahekorruseline, kõigil lastel on oma tuba ja siin on ka vann ja suur garaaž ja väga ilus tagaaed, kus on ka tiik ja neil on majas selline aparaat mis teeb tavalisest veest mullivee?? Jutust sain ka aru, et vahel käib neil siin koristaja maja korras hoidmas.
* Mu kõige kasutatum fraas on praegu vist "oh okay", uut infot tuleb lihtsalt nii palju.
* Terve päev ainult inglise keeles rääkida on palju raskem, kui ma arvasin. Õhtuks on aju päris pehmeks keenud juba.
* Siin on majad ehitatud väga lähestikku ja isegi üksteise külge. Siinkohal tuleb meelde Noormetsa jutt keskaegsetest majade ehitamisest ja et kuna seal olid ka majad niimodi külg külje kõrval ehitatud, siis levisid tulekahjud linnas väga kiiresti..
* Umbes 98% majadest on väljast kaetud punaste tellistega (teised 2% on valge tellis) ja see kõik näeb nii ühtne ja ilus välja, aga samas on nii raske majadel vahet teha.
* Paljud riidepoed on siin esmaspäeviti kinni.
* Belgia klaviatuur iPadis on veidi teistsuguse paigutusega.
* Siin käiakse ka välisjalanõudega toas ringi. Või midagi sellist igatahes, ma vaatan, et vahepeal on nad sokkis, vahel on jalatsitega, ma pole julgenud veel oma tennistega koridorist kaugemale minna.
* Siin on tõesti väga palju rattaid ja ratturid on põhiliselt samade õigustega, nagu autojuhud, tihtipeale kehtivad neile isegi samad foorid suurte teede peal.
* Ma pole veel ühtegi võileiba söönud tavalise toidukorrana, võib olla on ainult minu pere selline, aga nemad siin küll kogu aeg võileibu ei söö.
* Juba Mechelenis on näha väga väga palju erinevaid kultuure, ei kujuta ette, mis veel Brüsselis on.
* KÕIK on siin nii sõbralikud! Müüjad teevad sul ka kohe tuju heaks ja nad käituvad sinuga nagu sõbraga.
* See liiklus siin pole just kõige segasem, aga ikkagi veidi harjumatu minu jaoks ja vahepeal hoian küll hinge kinni kui mõni auto vastassuunast otse meie poole kihutab ja siis umbes 20cm vahega meie kõrvale teistpidise foori taha seisma jääb.
Lähme algusesse tagasi, eile õhtul hakkasime veidi enne nelja lennujaama poole sõitma, poole tee peal võtsime Anita ka peale ja veerand 5 olimegi kohal. Seal leidsime mu YFU vabatahtliku, Alice, kohe üles. Ta oli väga tore ja abivalmis, aitas teha mul check-ini ja rääkis mida kõike ma tegema ja kuhu minema pean. Vahepeal jõudis Meeri ka sinna, aga ta pidi kahjuks suht kohe ära minema, niiet temaga sai juba alguses hüvasti jäetud, siis tuli esimene pisar ka silma.
Varsti oli kohver ära antud, kõik läks ilusti, ainult 21.7kg kaalus :D Peale seda jõudsid kohale ka Madli ja Johanna ja siis ma seal natuke aega närvasin koos kõigi teistega ja rääkisime niisama juttu, Anita andis ka oma ümbrikukese, mille tohtisin avada alles Belgias. Viimasena jõudis kohale ka Helger ja ta oli ka väikse kingi kaasa toonud. Ja siis oligi aeg veel viimaseid jutte ajada ja pilte teha ja vaikselt liikusime ka väravatele lähemale. Enne läbi minemist tegin veel viimased kallid ka ja siis võttis uuesti silma märjaks, ma nii lootsin et ma ei hakka nutma, aga ei tulnud sellest välja midagi :D
Turvadega läks kõik hästi ja nii ma liikusingi oma kottidega gate 16 poole.
Väravas oli päris palju ootamist, lennuk jäi ka pool tundi hiljaks ja lõpuks sain pardale alles kolmveerand seitse, lennuki poole kõndides hakkas mulle vaikselt kohale jõudma, millesse ma end mässinud olen, aga ma ei suutnud oodata, millal me juba Brüsselis maandume ja ma oma uut pere näen.
Lend kestis kaks ja veerand tundi ja kui ma Brüsseli lennujaama jõudsin, siis ma otsustasin, et kõige targem tegu on lihtsalt jälitada neid inimesi, kellega ma koos ühes lennukis olin. Niimodi nende järel kõndides jõudsingi lõpuks pagasi juurde ja suht kiiresti nägin ka oma lillelist kohvrit :P
Sealt edasi oligi ainult välja minna ja pere üles leida. Nad ootasid mind kohe ukse juures suure sildiga (millest ma kahjuks suure ärevusega pilti ei jõudnud teha) ja ma läksin muidugi kohe nende juurde ning esimene mulje oli, et nad on väga väga sõbralikud :)
Mu uus kodu on lennujaamast umbes 15min kaugusel autoga, niiet juba varsti olimegi maja ees. Viisime mu asjad tuppa, pere koeraga sain ka väga ruttu tuttavaks, ta on mega armas! <3 Kohe näidati mulle kus mingi asi majas asub ja varsti juba hakkasimegi õhtusööki sööma. Nad olid valmistanud sellise söögi, mis oli eelmine aasta valitud kõige Belgialikumaks (is that a word??) toiduks, ehk siis selleks oli French (tegelt Belgium) fries with stew and salad. Mulle väga maitses, õhtusöögi kõvale pakuti kohe ehtsat Belgia õlu ka, ja no see on ikka tunduvalt parem kui Eesti õlu, täpselt nii nagu ma kuulnud olen.
Peale sööki viisin neile ka mõned Eesti maiustused ja suveniirid ja seda tehes õnnestus mul ka esimene fail kirja saada. Nimelt viib neil kööki klaasuks, ja mind hoiatati küll kohe algul selle eest, aga muidugi ei mäletanud ma peale sööki sellest midagi, niiet kõndisin rahulikult vastu klaasust. Õnneks midagi ei juhtunud ja kõik on terve :D
Vahepeal rääkisime perega selgeks ka mõned punktid mis on kirjas YFU eneseabiõpikus ja õhtul hiljem pakkisin oma kohvri lahti ja seadsin ennast oma tuppa sisse. Minu toas laua peal oli ka väike šokolaadikarbike, mis on pärit Chocolate Squarest, ehk siis sellest šokolaadipoest, mis on peretuttava oma.
Täna oli meil plaanis kõik vajalikud paberid korda ajada. Hommikul ärkasin üles ja läksin alla, Petra ja Patrickuga sõime hommikusööki, Myrthe alles magas, Brendan läks kell 7 juba ära mingisse hokilaagrisse ja tuleb sealt tagasi nädala pärast. Peale hommikusööki küsiti, et kuidas ma linna tahan minna, kas rattaga või autoga ja ma ikka ütlesin, et rattaga, siis saab linnas rohkem ringi ka vaadata.
Varsti hakkasimegi minema, ma sain sellise ülilaheda valge linnaratta ja appi kui mugav see on! Veidi harjumatu on ainult see, et pidurdamiseks pean ma tagasi väntama, nagu tüüpiliselt lastejalgrattad on, aga sellega harjus ka ära.
Sõitsime siis Mecheleni ja ma terve aja ainult vaatasin ringi, see linn on väga ilus, natuke meenutab Tallinna vanalinna, sest kõik majad on punased, aga samas on see ikka väga teistsugune.
Kõigepealt tahtsime elamisloa korda ajada, aga tuli välja, et sinna tuleb aeg kinni panna, ehk siis sellega peab veel veidi ootama. Järgmiseks sain ma endale kohaliku numbri ning peale seda mõtlesime, et Patrick läheb teeb mulle majavõtme ja me Petraga tahtsime panka minna, mis ka ei õnnestunud, sest sinna peab samuti aja kirja panema. Peale seda failed attempti läksime me ühte kohvikusse ja tellisime kohvid ning varsti jõudis Patrick ka sinna. Natuke aega istusime kohvikus, ilm polnud just kõige ilusam, selline pilvine ja kergelt sadas vihma, aga samas oli soe.
Varsti sõitsime tagasi koju, siis oli Myrthe ka juba üleval, me sõime lõunasööki ja ma panin ennast ka tantsukooli kirja. Natuke aega sain oma toas asju pakkida homme algavaks aasta alguse seminariks ja varsti läksime juba Petraga jälle linna peale, seekord autoga, ja läksime keelekooli. Sinna jõudes pidime ootama umbes tund aega ning seal laua taga istudes ja oodates liitusid meiega veel üks naine ja üks tüdruk, kes oli Venetsuelast. Nad kumbki ei osanud inglise keelt, aga kuidagi moodi me neljakesi seal rääkisime ja vähemalt ei olnud nii oodates surmigav.
Lõpuks lasti meid sisse, algul rääkisime kahe mehega ja siis ma pidin tegema ühe testi. See polnud mingi keele peale, vaid rohkem nagu IQ testi moodi asi, ainult palju lihtsalt, see oli selleks, et teada saada kui suure koormusega olen ma võimeline õppima. Tuli välja, et mul jäi maksimumpunktidest ainult 1 puudu, ehk siis ma hakkan õppima intensive course's.
Peale keelekooli võtsime kodust peale Myrthe ja läksime kolmekesi shoppama.
Kui koju jõudsime, sõime õhtusööki ja siis läksime veel Patrickuga linna peale, et mind keelekooli kirja panna ja nüüd olen ma siin ja kirjutan blogipostitust.
Väga hea algus on mul olnud ja ma pole veel kordagi jõudnud oma otsust kahetseda.
(Postituse lõpus on veel pilte ka!)
Mõned asjad mida olen tähele pannud:
* Terve pere räägib väga hästi inglise keelt (mis on mulle halb, aga ma üritan ikka võimalikult vähe seda kasutada)
* Maja on väga modernne ja suur ja ilus, kahekorruseline, kõigil lastel on oma tuba ja siin on ka vann ja suur garaaž ja väga ilus tagaaed, kus on ka tiik ja neil on majas selline aparaat mis teeb tavalisest veest mullivee?? Jutust sain ka aru, et vahel käib neil siin koristaja maja korras hoidmas.
* Mu kõige kasutatum fraas on praegu vist "oh okay", uut infot tuleb lihtsalt nii palju.
* Terve päev ainult inglise keeles rääkida on palju raskem, kui ma arvasin. Õhtuks on aju päris pehmeks keenud juba.
* Siin on majad ehitatud väga lähestikku ja isegi üksteise külge. Siinkohal tuleb meelde Noormetsa jutt keskaegsetest majade ehitamisest ja et kuna seal olid ka majad niimodi külg külje kõrval ehitatud, siis levisid tulekahjud linnas väga kiiresti..
* Umbes 98% majadest on väljast kaetud punaste tellistega (teised 2% on valge tellis) ja see kõik näeb nii ühtne ja ilus välja, aga samas on nii raske majadel vahet teha.
* Paljud riidepoed on siin esmaspäeviti kinni.
* Belgia klaviatuur iPadis on veidi teistsuguse paigutusega.
* Siin käiakse ka välisjalanõudega toas ringi. Või midagi sellist igatahes, ma vaatan, et vahepeal on nad sokkis, vahel on jalatsitega, ma pole julgenud veel oma tennistega koridorist kaugemale minna.
* Siin on tõesti väga palju rattaid ja ratturid on põhiliselt samade õigustega, nagu autojuhud, tihtipeale kehtivad neile isegi samad foorid suurte teede peal.
* Ma pole veel ühtegi võileiba söönud tavalise toidukorrana, võib olla on ainult minu pere selline, aga nemad siin küll kogu aeg võileibu ei söö.
* Juba Mechelenis on näha väga väga palju erinevaid kultuure, ei kujuta ette, mis veel Brüsselis on.
* KÕIK on siin nii sõbralikud! Müüjad teevad sul ka kohe tuju heaks ja nad käituvad sinuga nagu sõbraga.
* See liiklus siin pole just kõige segasem, aga ikkagi veidi harjumatu minu jaoks ja vahepeal hoian küll hinge kinni kui mõni auto vastassuunast otse meie poole kihutab ja siis umbes 20cm vahega meie kõrvale teistpidise foori taha seisma jääb.
 |
| the struggle when you have to fit your whole life into 23kg |
 |
| lennujaama squad |
 |
| suur tänu fotograafi kindlale käele |
 |
| that moment when you realise... |
 |
| hommiul aknast välja vaadates nägin lehmi |
 |
| esimene selfie perega |
Oi, Mennu, nii tore sinu esimest postitust Belgiast lugeda! Jään huviga järgmist postitust ootama! :)
ReplyDelete