Re-entry nädalavahetus ja viimane kuu

Möödunud nädalavahetusel toimus meil viimane YFU laager, mille põhiteemaks oli tagasiminek - see kõige raskem osa vahetusaasta juures.
Laager toimus jälle väikses külas nimema Halle, samas kohas, kus toimus esimene Belgia YFU laager. Sinna majja sisse astudes tulid kõik mälestused tagasi, kus ma retseptsiooni lauas oma üllatuseks eestlast - Liisi nägin ja kus ma kõigi teiste vahetusõpilastega esimest korda kohtusin ja me siis ühiselt sellele vahetusaasta teekonnale vastu astusime. Ei rääkinud ma siis veel lausetki flaami keelt ja sinna kohale minnes eksisin isegi rongijaamas ära. Seekord oli kõik vastupidi.

Nädalavahetus ise oli väga lahe ja ülihästi korraldatud, kõik sessioonid olid hästi kokku pandud, ning me ei pidanud kusagile kiirustama, kui läks natuke ettenähtud ajast üle, siis polnud midagi ja võisime rahulikult jääda edasi lobisema. Või kui oli vaba aega, siis sai muidugi teiste vahetusõpilaste ja vabatahtlikutega rääkida, ja üksteise väikseid märkmikke armsate sõnumitega rikastada. Söök oli endiselt mega maitsev, magamiskohad olid endiselt mugavad, dušid olid endiselt rõvedad ja inimesed olid endiselt super ägedad.

Ma päris igast sessioonist mingit ülidetailset ülevaadet ei hakka kirjutama, rohkem toon välja huvitavamad aspektid, et endal ka tulevikus hea lugeda.

Laupäev
Peale kõigi laagri reeglite ülekäimist oligi esimene sessioon ning seal saime me kätte kirjad, mille me iseendale olime paar kuud tagasi selles samas esimeses laagris kirjutanud. Lühidalt öeldes tahtsin ma selle kirja kohe otsejoones prügikasti visata, sest see oli nii imelik ja tekstist oli juba läbi näha, et ma oli täiesti teine inimene siis.
Peale imemaitsvat lõunapausi oli päevakavas vaba aeg, ehk siis me mängisime flaami keelset aliast ja chillisime niisama välja, sest ilm oli mega super, ning oli ka 4-o'clock coffee, peale mida pidime kirjutama kirjad oma hostperele, mille nad siis peale meie lahkumist kätte saavad.
Vahepeal toimus veel sessioone ning peale õhtusööki tuli päeva kõige lahedam osa - me kõik saime suured Belgia lipud ja meile anti aega, et neid oma visiooni järgi kaunistada. Algul kirjutasid ja joonistasid kõik oma asju sinna, aga lõpuks oli ikka nii, et kõik palusid kõigil nende lipule midagi kirjutada, kasvõi oma nime, ja nii mu lipupindala täituski armsate sõnumite ja kallite inimeste nimedega, oma Eesti koju jõudes leian kindlasti viisi, kuidas see kuidagi oma tuppa üles riputada!
Õhtu lõppes veel paari mänguga ning lõppude lõpuks oli jälle avatud baar, kus sai rääkida, juua ja tantsida.

Pühapäev
Peale hommikusööki pidimegi juba oma kohvrid pakkima ja toad tühjaks tegema, miks õnneks ei tähendanud veel seda, et me lahkuma peame.
Päeva esimeses sessioonis rääkisimegi detailsemalt hüvastijätust ja midagi kõike (mitte) teha ja (mitte) kaasa võtta jne. Ning peale seda tuligi terve laagri kõige raskem ja kõike karmim sessioon.
Nimeks oli sellel "A year has passed". Kõigepealt paluti meil valida ingliskeelse ja flaami keelse grupi vahel (terve laager toimus flaami keeles btw) ja ma valisin muidugi flaamikeelse. Seejärel paluti kõigil oma magamskotid kaasa vedada ning meid viidi ühte tuppa, kõik kardinad tõmmati ette, et toas hubane ja hämar oleks, me rullisime oma magamiskotid lahti ja läksime põrandale lamama ja panime silmad kinni. Seejärel alustas üks vabatahtlikest jutustamisega. Ta alustas täitsa algusest, kuidas me lennujaama saabusime ja oma pere esimest korda nägime ja kuidas me esimesed kohalikud sõbrad leidsime ja nii käis ta üle kõik esimesed korrad terve selle vahetusaasta jooksul ja ta rääkis mida kõike me oleme üle elanud selle 10 kuu jooksul ning lõpuks jõudis järjega sinna maani, kus me peame head-aega ütlema kõigele ja kõigile, kuidas me sõidame viimast korda oma siinset kooliteed, kuidas me pakime kogu oma siinse elu kokku lihtsalt kahte kohvisse, et siis lihtsalt sellest elust välja jalutada ja oma 'tavalist' elu jätkata, kuidas me kallistame oma pere ja sõpru viimast korda. Peaaegu kõigil olid juba pisarad silmis selleks ajaks, kui Helena jutustamise lõpetas, see oli see karm reaalsus lihtsalt, millele keegi meist veel mõelda ei taha. Tänase seisuga ongi mul kusjuures veel vaid täpselt üks kuu kuni ma bussi peale istun ja me kõikidega koos Saksamaale laagrisse põrutame.
Igatahes, peale seda šokki oli taas söömine, vaba aeg ja viimane sessioon.
Seal kirjutasime tulevastele Flandria võpidele kirja, kus põhiliselt andsime neile tippe, kuidas siin riigis eluga hakkama saada ja ellu jääda. Seda saime teha emakeeles ja nii imelik tunne oli seda kirjutada, ma mäletan veel kuidas ma esimeses laagris lugesin teiste poolt kirjutatud kirju ja mul polnud õrna aimugi millesse ma end sisse olen mässinud ja kogu Belgia oli minu jaoks nii võõras ja ma ei teanud sellest midagi. Aga nüüd kui ma ise selles kirjutaja rollis olin, tundsin ma ennast nagu professionaal. Ma tulin siia, ma elasin üle, ma jälgisin, proovisin, õppisin, võtsin omaks ja sain selgeks kuidas kohalikud oma elu elavad ja nüüd ma tunnen nagu ma olen üks nendest, kohalik Belgias, kes kirjutab nõuandeid algajale, kellel siinset elust veel aimugi pole. See oli imelik, aga väga huvitav ja samas hea tunne, nagu ja I did Belgium!
Ja noh siis oligi aeg hüvasti jätta kõigiga. Saime kaasa oma väiksed raamatud täis armsaid sõnumeid ja lipud täis kallite inimeste nimesid. Kõige karmim oli see fakt, et ma teadsin, et osadele ma peangi kohe, seal samas lõplikult head-aega ütlema. Need vahetusõpilased ja vabatahtlikud, kellega ma nii suured sõbrad pole, et enne lahkumist veel korra kokku saada, või et paari aasta pärast jälle kohtuda. Aga siiski on nad mu lennukaaslased ja väga kallid ja toredad inimesed. Ma olen nendega koos oma teekonda jaganud ja me oleme koos naernud ja kurvastanud ja nüüd oli aeg nendega hüvasti jätta. Not gonna lie, ma poetasin seal esimesed pisarad, ja ma polnud ainuke. Ma ei taha mõelda mis veel kuu aja pärast juhtud kui ma pean oma pere ning parimate sõprade ja sõbrannadega hüvasti jätma.

Ja teate mida ma kõige rohkem kardan Eesti jõudmise osas. Seda, et ma tulen koju ja kõik on jälle täiesti tavaline. Ma astun bussilt maha, kallistan läbi oma pere ja kes iganes mulle vastu on tulnud, istun autosse, jõuan koju, söön õhtusöögi ära ja lähen lihtsalt magama. Nagu midagi poleks juhtunudki, nagu mu 10 Belgias veedetud kuud oleks lihtsalt üks väga pikk ja uskumatu unenägu olnud, ma ärkan järgmisel hommikul ja elan edasi oma tavalist igapäeva elu, nagu see oleks korraks lihtsalt pausile pandud, et pärast samast kohast jätkata.

Ja kõik eestlased kes te seda loete, kõik vanemad, vanavanemad, onud, tädid, sugulased, tuttavad, ma palun teilt vaid ühte asja. Kui te mind esimest korda peale tagasijõudmist näete, siis PALUN ärge küsige mult küsimusi nagu "no kuidas oli siis? räägi oma REISIST mulle natuke. mis oli siis kõige toredam? kas igatsed ka juba oma sõpru?" jne jne, sest sellistele küsimustele on lihtsalt VÕIMATU vastata. Esiteks, vahetusaastat ei saa isegi võrrelda ühe reisiga kusagile välisriiki. Ja kas sa tõesti loodad, et ma nüüd võtan kõik oma 10 kuud sinu jaoks ühte vastusesse kokku? See on võimatu ja küsimuse "no kuidas oli?" peale ma arvatavasti vastan sulle, et mine aga ja loe mu blogi, ja sorry et see ülbelt kõlab, aga pane ennast korra minu asemele. Ma olen just pidanud hüvasti jätma oma parimate sõpradega ja oma parima aastaga ja seda ühte aastat on lihtsalt võimatu kokku võtta ühte vastusesse ja kujutad ette ka kui võimatu on mul välja valida see üks kõige toredam moment sellest aastast, kus kõik oli minu jaoks uus, ma oleks nagu uuesti siia ilma sündinud ja kõik elu põhitõed pidanud uuesti selgeks õppima, selle käigus tehes unustamatuid mälestusi ja leides parimaid sõpru, niiet ma väga vabandan, kui ma sulle seda ühte kõige toredamat mälestust ei oska välja tuua.
Belgiast lahkudes jätan ma seljataha terve pundi üliägedaid inimesi, kes on ühte riiki kokku tulnud üle terve maailma. Mida ma küll peale hakkan ilma oma šveitsi sõbrannata kes alati minu jaoks aega leiab ja kellega koos olen läbi käinud pool Belgiat? Kuidas ma peaks hakkama saama ilma oma kalli soomlaseta, kellega koos teistele õpetasime, kuidas õigesti saunas käia ja kuidas seesti (soome + eesti) keeles ropendada? Kuidas saan ma hakkama ilma oma parima tšiili sõbrata, kellega koos käisin ma oma elu kõige hirmsamal atraktsiionil ja kes minu ellu seda latiino iseloomu süstis ja minuga sama huumorisoont jagab? Mida ma teen ilma oma kallite tai tüdrukuteta, kelle positiivne ja heas mõttes lapsik ellusuhtumine on nii nakkav, et nendega koos olles ei hakka kunagi igav? Ja lõpuks kuidas peaksin ma elama ilma oma Belgia sõpradeta, kellega koos olen loonud unustamatuid mälestusi, kes on mind vastu võtnud oma sõprade hulka ja näidanud mulle tõelist Belgia elu, mida ainult siia reisile tulles poleks võimalik kogeda, kellega olen seigelnud öistel Mecheleni tänavatel, jaganud oma deepest darkest saladusi, rääkinud taga õpetajatest, naernud nii, et pisarad voolavad, ma ei kujuta enam ette elu ilma nendeta.

See tunne on umbes midagi sellist, et pool mu südamest on kukkunud pisikesteks kilduteks ja peale vahetusaastat on need killud üle terve maailma laiali paisatud ning kõige kurvem selle juures on see, et see ei saa enam kunagi 100% täiskooseisus olla.

_________________________________________________________________________________

The past weekend we had the last YFU camp, which main subject was leaving - the hardest part about every exchange year.

The camp took place in the same little house as in the first Belgian YFU camp in the beginning of the year. Walking into that house I felt all the memories coming back to me, where to my suprise I saw an estonian - Liis at the reception table, where I met all the exchange students for the first time and where we all together embarked on this journiey that is our exchange year. Back then I couldn't speak a sentence of Flemish and going there I even almost got lost in the train station. This time everything was the opposite.

The weekend itself was really fun and it was put together very well. All the sessions were well organised and we never had to hurry anywhere. If anything lasted longer that it was predicted, it was okay, we could keep talking until we wanted to. When we had free time we of course could talk to the other exchange students and we had a big variety of games to play, or we could fill in others' notebooks with sweet messages. The food was still delicious, the beds were still comfortable, the showers were still disguting and the people were still awesome.

Saturday

After going over the camp rules it was time for the first session, where we got back our letters that we wrote ourselves a few months ago in that first camp. To sum it up, I wanted to throw it directly to the bin, it was just so weird to read it and it was so clear to see how much of a different person I was.

After a delicious lunch break there was free time, when we played alias in dutch and just chilled outside because the weather was amazing. We also had a 4 o'clock coffee and after that we had to write letters to our hostfamilies, which they'll get after we've left.

After a few more sessions we had dinner and after that came the coolest part of the whole day - we all got huge Belgium flags that we got to decorate to our own vision. In the beginning everybody was drawing and writing their own stuff but it ended up everybody wanting everybody to write something on their flag, even so little as your name. And so my flag got filled with incredibly cute messages and names of the people I love. In my Estonian home I'll definitely find a way to hang it up in my room.

The evening ended with a few more games and a bar where we could chat, drink and dance.

Sunday

After breakfast it was already time to pack up our bags and empty our rooms, which fortunately didn't mean that we had to leave yet.

In the first session of the day we talked in more detail about leaving and what (not) to do and what (not) to take with us. After that came the hardest and worse session of the whole camp.

It was called "A year has passed". At first we were asked to choose between a Dutch group or an English group (the whole camp was in Dutch btw), I of course chose the one in Dutch. Then we were asked to take our sleeping bags and we were taken to a room, all the curtains were pulled in front of the windows, so that the room was cozy and dark. We layed down in our sleeping bags and closed our eyes. The volunteer started talking about how we arrived at the airport and saw our family for the first time, how we made our first local friends and so she went over all the first times that we've had here during this exchange. She talked about all that we've done during these 10 months and eventually she ended up in the time where we have to say goodbye to everything and everybody. How we go our way to school for the last time, how we have to pack up our whole life here in just 2 suitcases, just to walk out of everything we've created here just to continue our 'ordinary' life. How we have to hug our family and friends for the last time. Almost everybody in that room where shedding tears by the time Helena had finished the story. It was just the harsh reality that non of us wanted to think about. Today I actually have exactly 1 month left until we all sit on the bus and leave towards Germany.

Anyway, after that shock it was time to eat again, stress eating wjw, then we had some free time and before we knew it, it was time for the last session.

We had to write a letter where give tips to future Flanders' exchange students. We got to do it in our native language and it just felt weird, I remember how in the first camp I read the letters of all the other exchange students, I had no idea what had I gotten myself into, the whole Belgium was so strange and so new to me, I didn't know anything about it. And now, as I was in the writer's position, I felt like such a professional. I came here, I survived, I observed, tried, learned, adjusted and mastered how locals live their lives and now I feel like I'm one of them, a local in Belgium. I'm the one giving tips to the beginners, who have no idea about the life in Belgium. It was very weird, but interesting and at the same, a very good feeling. Like yes, I did Belgium!

And well, then it was time to say goodbye to everybody. We all got back our little notebooks full of sweet messages and flags covered in peoples' names. The worst thing was that I knew that right now, right there, I have to say goodbye to some people for forever. The people who I'm not really that close friends with to just meet up once more before leaving, nor to meet up in a few years. But they're still my fellow exchange students, all very nice and amazing people, I've shared this experience with them all, we've been happy together and we've been sad together and now I was just supposed to say goodbye to them, not gonna lie, I shed my first leaving tears there and I wasn't the only one. I don't even want to think about what will happen in a months time, when I have to say goodbye to my family and my best friends.

YFU

When you get to be the DJ

Snapchat is still love and life

Some random deep shit

When you räägid drie talen in üks sentence

My biggest fear basically