Ja jälle on üks nädal möödunud, mind hoiatati küll, et aega läheb siin ruttu, aga selliseks tempoks polnud ma küll valmis.
Vahepeal on jälle palju põnevat juhtunud. Teisipäeval sain aru kui väga ma ikka Free Flow'd igatsen, ärge saage valesti aru, mu uus tantsustuudio on megatore ja treenerid on vahvad jne. Agaaa, see pole ikka sama. (see aasta hakkas veel üks sõber mul Free Flows käima ja ta pidevalt räägib mulle, kui lahe seal ikka on) Teisipäeval oli siis jälle üks trenn, seal hakkasin juba rohkemate inimestega rääkima, aga üldse on mul tunne, et inimesed ei julge väga inglise keelt rääkida. Nad ütlevad, et mul on hea inglise keel ja kardavad, et ma ei saa nendest aru, aga see pole üldse nii. Sellepärast ongi mul veelgi suurem motivatsioon flaami keel selgeks saada. Ma võin ju igatpidi soovida, et see juhtuks üleöö, aga ilmselgelt nii lihtne see pole. Keelest rääkides, siis millegipärast hakkasin täna mõtlema, et kuidas need numbrid nüüd olid vene keeles, ja ma jõudsin järeldeusele, et selle ühe kuuga (ahjaa, ma olen siin nüüd juba üle ühe kuu olnud, what? how? when? why?) on mu venekeel väääga nullilähedale langenud. Mitte midagi meelde ei tulnud (sorri Darja ja Kurankova)
Kolmapäeval sattusin omadega jälle Genti (ma sõitsin esimest korda üks rongiga ja jäin ellu) (!!!) Seal sain oma kalli šveitslasega kokku ja kuna meil ilm ikka üldse ei soosinud, siis istusime jälle Starbucksis, pumpkin spice latte on the bomb, ja kui lõpuks päike välja tuli, siis jalutasime niisama mööda Genti ringi ja muidugi oli meil nii paljust rääkida ja jõudsime ka natuke "nutta" selle üle, et üks kuu ongi juba läinud. Pärast jäin veel tema koju õhtusöögile, tal on ka väga tore hostpere ja rääkida oli paljust. (Ma juba vist vabandasin mingi aeg oma vigase/ebaloogilise eesti keele üle?)
Reedel oli mul esimene hokitrenn. Appi see oli nii lahe. Mulle hullult meeldis. Tegelt. Seal on hästi toredad treenrid ja teised õpilased(?), tiimikaaslased(?) olid ka päris toredad, jälle oli see keelebarjäär, ma üritasin nendega jutule saada, aga nad kas rääkisid paar sõna ja siis läksid tagasi oma sõpradegrupi juurde või nad ütlesid kohe, et nad ei oska väga hästi inglise keelt. Dammit, palun rääkige minuga, ma olen vahetusõpilane, ma võin sinuga kasvõi viipekeeles rääkida, peaasi, et ma uusi tutvusi teen, saage sellest aruuu. Ma usun, et iga teine vahetusõpilane teab mida ma tunnen. Aga muidu oli kõik super ja treener isegi ütles, et mul läheb väga hästi, eriti veel arvestades seda, et ma polnud kunagi varem isegi sellist hokikeppi käes hoidnud.
Kas ma juba mainisin, et mE LÄHME KLASSIGA MÄRTSIS LONDONISSE??! Jep, me lähme klassiga märtsis Londonisse, veits random teadaanne, aga minu jaoks väga põnev igatahes.
Igatsusega on selline värk, et enamuse ajast pole nagu midagi, aga vahel on kõige väiksem asi, mis teeb mind paariks sekundiks kurvaks ja peale seda on kõik jälle korras. Näiteks hokitrennis oli üks tüdruk, kes oli hullult Merieli nägu ja siis mul tulid meelde mu Eesti sõbrad ja kui toredad nad on, aga siis sain sellest kohe üle ja kõik oli jälle super. Või kui sõitsime autoga kusagil teerajal, ja see nägi täpselt välja nagu Haimre Puiestee ja jälle tuli meelde Eesti ja kõik sellega seonduv. Lihtsalt kõige väiksemad asjad võivad täiega mälestusi tuua ja ma kardan, et niimodi tuleb millalgi ka mu esimene suurem igatsuselaine, aga selle peale me praegu ei mõtle, sest tegelikult on ju siin Belgias mul kõik super hästi ja ma ei võtaks mitte kunagi oma otsust tagasi.
Laupäeva pärastlõunal läksime Myrthega skautidesse. Minul, eestlane nagu ma olen, polnud õrna aimugi mida see endast kujutab ja mis mind täpselt ees ootab. Jõudsime sinna, meile kirjutati pastakaga mingi number käepeale ja pidime siis sama numbriga grupi juurde minema. Selles grupis oli nii umbes 8-aastaseid kui ka minuvanuseid. Grupis juba mingi arutelu käis, ma olin endiselt väga segaduses, niipalju kui jutust aru sain, siis otsiti mingitele sõnadele sünonüüme, ehk siis minust ja mu puudulikust flaamikeelest seal kasu polnud. Seal oli ka üks scoutleader kes siis meile ülesandeid jagas ja iga ülesande lõpus saime mingi väikse paberilipaka, mis oli osa pildist, mille pärast vist kokku pidime saama. Ja selliseid ülesandeid oli seal palju ning igasugu erinevaid mänge mängisime jms. Kokku kestis see umbes 3 tundi seal. Kõige parem viis selle kirjeldamiseks ongi vist laseaed. Suuremad tegelesid väikeste lastega ja mängisid nendega, mis oli väga armas, need väiksed lapsed olid jube armsad ja hästi aktiivsed seal. Ning siis kui see läbi oli, tulid kõigi vanemad sinna, täpselt nagu vanemad tuleks lasteaeda järgi lasetele, ainult et sinna tulid kõigi vanemad, vanemate laste omad ka. Ning siis pakuti seal kõigile võileibu ja jooke ja näidati pilte eelmisest skaudilaagrist. Aga see pole vist igakordne asi, ainult see esimene sissejuhatav päev on vist selline, ma pole päris kindel. Igatahes, ma arvan, et skautlus pole minule ja ma ei hakka seal käima, kuigi see kontsept ja kõik muu on väga tore.
Laupäeva õhtul tulid meile veel külalised ja meil oli mõnus chill ühine õhtusöök, mängisime lauamängu ja tegime popcorni ise. Nad söövad vist enamuse ajast magusat popcorni, või plaksumaisi, jääme ikka eestlaslikuks, ma olin väga üllatunud, kui nägin et maitsestamiseks pandi soola asemel suhkrut.
Pühapäeval oli osades linnades Belgias autovaba päev ning selle puhul toimus linnas festival. Me käisime ka ikka seal ja reaalselt terve linn oli tegevust täis. Lava peal oli esinejaid ja kõik teeääred olid erinevaid putkasid täis ja niimodi üle terve linna, lisaks oli ilm ka super. Peresõbrad tegelevad meil tsirkuse teemaliste asjadega, nagu igasugused trikid ja üherattalised ja žongleerimine and what not ning nemad olid ka ennast linna keskele sisse seadnud. Kõik kes tahtsid, said ise ka erinevaid trikke proovida. Ühesõnaga ülimõnus päev oli.
Nüüd olen koolis ka juba kolm nädalat käinud ja järjest rohkem hakkan kõige uuega harjuma, aga osad asjad endiselt suudavad mind üllatada.
(pildid pildid postituse lõpus)
Vahepeal on jälle palju põnevat juhtunud. Teisipäeval sain aru kui väga ma ikka Free Flow'd igatsen, ärge saage valesti aru, mu uus tantsustuudio on megatore ja treenerid on vahvad jne. Agaaa, see pole ikka sama. (see aasta hakkas veel üks sõber mul Free Flows käima ja ta pidevalt räägib mulle, kui lahe seal ikka on) Teisipäeval oli siis jälle üks trenn, seal hakkasin juba rohkemate inimestega rääkima, aga üldse on mul tunne, et inimesed ei julge väga inglise keelt rääkida. Nad ütlevad, et mul on hea inglise keel ja kardavad, et ma ei saa nendest aru, aga see pole üldse nii. Sellepärast ongi mul veelgi suurem motivatsioon flaami keel selgeks saada. Ma võin ju igatpidi soovida, et see juhtuks üleöö, aga ilmselgelt nii lihtne see pole. Keelest rääkides, siis millegipärast hakkasin täna mõtlema, et kuidas need numbrid nüüd olid vene keeles, ja ma jõudsin järeldeusele, et selle ühe kuuga (ahjaa, ma olen siin nüüd juba üle ühe kuu olnud, what? how? when? why?) on mu venekeel väääga nullilähedale langenud. Mitte midagi meelde ei tulnud (sorri Darja ja Kurankova)
Kolmapäeval sattusin omadega jälle Genti (ma sõitsin esimest korda üks rongiga ja jäin ellu) (!!!) Seal sain oma kalli šveitslasega kokku ja kuna meil ilm ikka üldse ei soosinud, siis istusime jälle Starbucksis, pumpkin spice latte on the bomb, ja kui lõpuks päike välja tuli, siis jalutasime niisama mööda Genti ringi ja muidugi oli meil nii paljust rääkida ja jõudsime ka natuke "nutta" selle üle, et üks kuu ongi juba läinud. Pärast jäin veel tema koju õhtusöögile, tal on ka väga tore hostpere ja rääkida oli paljust. (Ma juba vist vabandasin mingi aeg oma vigase/ebaloogilise eesti keele üle?)
Reedel oli mul esimene hokitrenn. Appi see oli nii lahe. Mulle hullult meeldis. Tegelt. Seal on hästi toredad treenrid ja teised õpilased(?), tiimikaaslased(?) olid ka päris toredad, jälle oli see keelebarjäär, ma üritasin nendega jutule saada, aga nad kas rääkisid paar sõna ja siis läksid tagasi oma sõpradegrupi juurde või nad ütlesid kohe, et nad ei oska väga hästi inglise keelt. Dammit, palun rääkige minuga, ma olen vahetusõpilane, ma võin sinuga kasvõi viipekeeles rääkida, peaasi, et ma uusi tutvusi teen, saage sellest aruuu. Ma usun, et iga teine vahetusõpilane teab mida ma tunnen. Aga muidu oli kõik super ja treener isegi ütles, et mul läheb väga hästi, eriti veel arvestades seda, et ma polnud kunagi varem isegi sellist hokikeppi käes hoidnud.
Kas ma juba mainisin, et mE LÄHME KLASSIGA MÄRTSIS LONDONISSE??! Jep, me lähme klassiga märtsis Londonisse, veits random teadaanne, aga minu jaoks väga põnev igatahes.
Igatsusega on selline värk, et enamuse ajast pole nagu midagi, aga vahel on kõige väiksem asi, mis teeb mind paariks sekundiks kurvaks ja peale seda on kõik jälle korras. Näiteks hokitrennis oli üks tüdruk, kes oli hullult Merieli nägu ja siis mul tulid meelde mu Eesti sõbrad ja kui toredad nad on, aga siis sain sellest kohe üle ja kõik oli jälle super. Või kui sõitsime autoga kusagil teerajal, ja see nägi täpselt välja nagu Haimre Puiestee ja jälle tuli meelde Eesti ja kõik sellega seonduv. Lihtsalt kõige väiksemad asjad võivad täiega mälestusi tuua ja ma kardan, et niimodi tuleb millalgi ka mu esimene suurem igatsuselaine, aga selle peale me praegu ei mõtle, sest tegelikult on ju siin Belgias mul kõik super hästi ja ma ei võtaks mitte kunagi oma otsust tagasi.
Laupäeva pärastlõunal läksime Myrthega skautidesse. Minul, eestlane nagu ma olen, polnud õrna aimugi mida see endast kujutab ja mis mind täpselt ees ootab. Jõudsime sinna, meile kirjutati pastakaga mingi number käepeale ja pidime siis sama numbriga grupi juurde minema. Selles grupis oli nii umbes 8-aastaseid kui ka minuvanuseid. Grupis juba mingi arutelu käis, ma olin endiselt väga segaduses, niipalju kui jutust aru sain, siis otsiti mingitele sõnadele sünonüüme, ehk siis minust ja mu puudulikust flaamikeelest seal kasu polnud. Seal oli ka üks scoutleader kes siis meile ülesandeid jagas ja iga ülesande lõpus saime mingi väikse paberilipaka, mis oli osa pildist, mille pärast vist kokku pidime saama. Ja selliseid ülesandeid oli seal palju ning igasugu erinevaid mänge mängisime jms. Kokku kestis see umbes 3 tundi seal. Kõige parem viis selle kirjeldamiseks ongi vist laseaed. Suuremad tegelesid väikeste lastega ja mängisid nendega, mis oli väga armas, need väiksed lapsed olid jube armsad ja hästi aktiivsed seal. Ning siis kui see läbi oli, tulid kõigi vanemad sinna, täpselt nagu vanemad tuleks lasteaeda järgi lasetele, ainult et sinna tulid kõigi vanemad, vanemate laste omad ka. Ning siis pakuti seal kõigile võileibu ja jooke ja näidati pilte eelmisest skaudilaagrist. Aga see pole vist igakordne asi, ainult see esimene sissejuhatav päev on vist selline, ma pole päris kindel. Igatahes, ma arvan, et skautlus pole minule ja ma ei hakka seal käima, kuigi see kontsept ja kõik muu on väga tore.
Laupäeva õhtul tulid meile veel külalised ja meil oli mõnus chill ühine õhtusöök, mängisime lauamängu ja tegime popcorni ise. Nad söövad vist enamuse ajast magusat popcorni, või plaksumaisi, jääme ikka eestlaslikuks, ma olin väga üllatunud, kui nägin et maitsestamiseks pandi soola asemel suhkrut.
Pühapäeval oli osades linnades Belgias autovaba päev ning selle puhul toimus linnas festival. Me käisime ka ikka seal ja reaalselt terve linn oli tegevust täis. Lava peal oli esinejaid ja kõik teeääred olid erinevaid putkasid täis ja niimodi üle terve linna, lisaks oli ilm ka super. Peresõbrad tegelevad meil tsirkuse teemaliste asjadega, nagu igasugused trikid ja üherattalised ja žongleerimine and what not ning nemad olid ka ennast linna keskele sisse seadnud. Kõik kes tahtsid, said ise ka erinevaid trikke proovida. Ühesõnaga ülimõnus päev oli.
Nüüd olen koolis ka juba kolm nädalat käinud ja järjest rohkem hakkan kõige uuega harjuma, aga osad asjad endiselt suudavad mind üllatada.
(pildid pildid postituse lõpus)
- Õpilased tõsiselt austavad õpetajaid, kuigi nad muidu suhtlevad nendega nagu sõpradega, siis alati, kui tahetakse õpetaja tähelepanu, ei karjuta suvalt üle klassi, vaid tõstetakse käsi ja öeldakse meneer või mevrouw. Samuti pole mitte keegi tunni ajal telefonis, nagu reaalselt mitte keegi, isegi mitte see tagumise pingi rahvas, sest siin teevad kõik tunnis kaasa. Pole mingeid tagumise rea selfitajaid või lobisejaid. See oli minu jaoks väga üllatav ja suht harjumatu, sest ma olin harjunud tunni ajal vabalt oma pinginaabriga rääkima. Aa ja kella vaatamiseks ei võeta ka telefoni välja, selleks on enamustel käekellad, või kui ei ole, siis küsitakse kellegi teise käest kella, mitte ei hakata kotis telefoni järgi sobrama.
- See on endiselt nii veider, et me istume kogu aeg samas klassis ja õpetajad ise vahetavad klasse. Selle käigus kaotab ka päris palju tunniaega (heheheh) Näiteks meil peaks olema kaks 50-minutilist tundi järjest ilma vahetunnita, aga õpetajate vahetamise peale kulub kuni 10 minutit ja nii need tunnid lähevad.
- Siin on need lahedad kalkulaatorid, millega saab graafikuid joonistada, Briek muidugi tõmbas tetrise ja super mario sinna peale. Ma pole veel selle ostmiseni jõudnud, kuna see maksab u.100€ ja mul on seda vaja ju ainult üks aasta niiet maa eiii teaaa mida tehaaaa.
- Ma vist juba mainisin, et siin pole selliseid asju nagu vahetusjalatsid ja garderoobid?
- Aa ja kehalises mängisime lendavat taldrikut, jube lahe oli.
- Üks asi, millega võp arvestama peab, on see, et teised õpilased võivad (alguses) su peale kadedad olla, sest suure osa kodusest tööst jätad sa tegemata, puhtalt selle pärast, et a)sa ei teadnudki, et midagi teha jäi, sest jumala eest, sa ju ei tea mida see õpetaja seal klassi ees jahub ja milline osa tema ühtlasest suminast oli sinu kodune ülesanne või b)sa lihtsalt ei oska midagi teha ja 2-leheküljelise teksti kirjalik analüüsimine võtaks sul aega terve päeva sest kõigepealt tuleb ju tekst ära tõlkida.
- Puududa võib siin terve aasta jooksul 4 päeva. Selle jaoks on sul lausa agendas olemas väljalõigatavad lipikud, kuhu peale kirjutad oma nime ja klassi, põhjuse, kuupäeva ja selle kui pikalt puudud (kas pool päeva või terve) ning siis su vanem paneb sinna allkirja ja sa viid selle lipaka kooli sekretäri kätte.
Tot volgende keer,
Merilin
No comments:
Post a Comment