Ahhh, kust alustada?? See möödunud nädalavahetus oli super.
Kogu asi läks lahti reede hommikul, kui läksin Saku rongipeatusesse, et ühineda teiste YFUkatega teel Kiisa poole. Kiisast kõndisime pikalt pikalt Kurtna puhkekeskusesse, kus kohe alguses paluti meil haneritta võtta ja enda eesolevat mudima hakata, et järjekorras oodates õlad liiga pinge ei läheks. Saime kõik ära registreeritud, saime kätte ka päevakavad, nimesildid ja nägime kellega hakkame tuba jagama. Saime oma asjad tubadesse viidud ja juba sattusime maja taha energizereid tegema, need on ühed parimad mängud mida ma tean! Peale seda kogunesime saali tervitussõnadeks ja edasi läksid kõik juba oma päevakava järgi. Minu kodugrupis olid kõik hollandlased ja üks flaami belglane ehk siis mina. Kõik need töötoad olid väga põnevad ja lahedad ja töötubade vahel tegime ikka oma lamedaid mänge, mis on tegelikult üli lahedad, minu vaieldamatu lemmik on big fat pony, aga neid on veel ja veel ja veel. Lisaks tobedatele mängudele saime ikka YFUle kohaselt palju süüa - hommik, lõuna ja õhtu ja nende vahele veel ka kohvipausid, YFUs toidupuudust ei ole!
Hommikuti äratati meil üles ruupuriga uste taga karjudes ja koputades ja siis oli meil aega umbes 5 minutit et ennast suurde saali vedada ja hommikuvõimlemist teha.
Lisaks tihedale päevakavale täis kõiksugu töötubasid oli meil ka muidugi aega teiste võpidega rääkida ja uusi tutvusi teha.
Reede ja laupäeva õhtuks oli meile planeeritud ka meelelahutusprogrammid. Esimene õhtu mängisime lihtsalt kõiksugu mänge ja peale seda istusime veel oma väiksema grupiga oma maja saalis ja rääkisime lihtsalt maast ja ilmast.
Laupäeva õhtu, see oli ikka midagi erilist. Meil oli selline tore papa Pohlak, kes otsis endale naist. kõik võpid jagati kuute gruppi ja iga grupi kapten oli üks poiss. Jah, meil on lennu peale kokku ainult 6 poissi ja umbes 50 tüdrukut. Meie grupp transformeeris meie kauni Saša veel kaunimaks preili Mariaks. Kui esinemise aeg kätte jõudis, siis said kõik kõvasti naerda kandidaatide üle ja see õhtu oli lihsalt väga lahe. Sama päeva õhtul istusime jälle osade inimestega oma väikse maja saalis ja arutasime ühte põnevat mängu, mida varem pole vist ükski lend teinud, aga meil on selline omavaheline väike võistlus mis kestab läbi terve vahetusaasta.
Viimasel päeval ehk pühapäeval saime rohkem sellist kindlustuse ja reisimisega seotud informatsiooni ja ma arvan et siis hakkas kõigile juba vaikselt kohale ka jõudma et ELO saabki ju kohe läbi. Viimane töötuba oli veel kokkuvõte ja kiri iseendale ning peale seda oligi aeg lõpusõnadeks, viimasteks selfideks ja hüvastijätmiseks. Ma arvan et kõik oleks tahtnud, et see oleks paar päeva pikem olnud, sest mina küll veel koju minna ei tahtnud. Kogu see seltskond ja kõik need hullud mängud ja pöörased yfukad, lihtsalt ei tahtnud sealt veel lahkuda. Aga nüüd on mu vahetusaastani jäänud veel 47 päeva ja aeg tiksub järjest kiiremini. Kes soovib näha väga väikset osa kõigest sellest, mis kolme päeva jooksul toimus, võib vaadata seda kokkuvõtvat videot ja paari pilti :)
Merilin
Kogu asi läks lahti reede hommikul, kui läksin Saku rongipeatusesse, et ühineda teiste YFUkatega teel Kiisa poole. Kiisast kõndisime pikalt pikalt Kurtna puhkekeskusesse, kus kohe alguses paluti meil haneritta võtta ja enda eesolevat mudima hakata, et järjekorras oodates õlad liiga pinge ei läheks. Saime kõik ära registreeritud, saime kätte ka päevakavad, nimesildid ja nägime kellega hakkame tuba jagama. Saime oma asjad tubadesse viidud ja juba sattusime maja taha energizereid tegema, need on ühed parimad mängud mida ma tean! Peale seda kogunesime saali tervitussõnadeks ja edasi läksid kõik juba oma päevakava järgi. Minu kodugrupis olid kõik hollandlased ja üks flaami belglane ehk siis mina. Kõik need töötoad olid väga põnevad ja lahedad ja töötubade vahel tegime ikka oma lamedaid mänge, mis on tegelikult üli lahedad, minu vaieldamatu lemmik on big fat pony, aga neid on veel ja veel ja veel. Lisaks tobedatele mängudele saime ikka YFUle kohaselt palju süüa - hommik, lõuna ja õhtu ja nende vahele veel ka kohvipausid, YFUs toidupuudust ei ole!
Hommikuti äratati meil üles ruupuriga uste taga karjudes ja koputades ja siis oli meil aega umbes 5 minutit et ennast suurde saali vedada ja hommikuvõimlemist teha.
Lisaks tihedale päevakavale täis kõiksugu töötubasid oli meil ka muidugi aega teiste võpidega rääkida ja uusi tutvusi teha.
Reede ja laupäeva õhtuks oli meile planeeritud ka meelelahutusprogrammid. Esimene õhtu mängisime lihtsalt kõiksugu mänge ja peale seda istusime veel oma väiksema grupiga oma maja saalis ja rääkisime lihtsalt maast ja ilmast.
Laupäeva õhtu, see oli ikka midagi erilist. Meil oli selline tore papa Pohlak, kes otsis endale naist. kõik võpid jagati kuute gruppi ja iga grupi kapten oli üks poiss. Jah, meil on lennu peale kokku ainult 6 poissi ja umbes 50 tüdrukut. Meie grupp transformeeris meie kauni Saša veel kaunimaks preili Mariaks. Kui esinemise aeg kätte jõudis, siis said kõik kõvasti naerda kandidaatide üle ja see õhtu oli lihsalt väga lahe. Sama päeva õhtul istusime jälle osade inimestega oma väikse maja saalis ja arutasime ühte põnevat mängu, mida varem pole vist ükski lend teinud, aga meil on selline omavaheline väike võistlus mis kestab läbi terve vahetusaasta.
Viimasel päeval ehk pühapäeval saime rohkem sellist kindlustuse ja reisimisega seotud informatsiooni ja ma arvan et siis hakkas kõigile juba vaikselt kohale ka jõudma et ELO saabki ju kohe läbi. Viimane töötuba oli veel kokkuvõte ja kiri iseendale ning peale seda oligi aeg lõpusõnadeks, viimasteks selfideks ja hüvastijätmiseks. Ma arvan et kõik oleks tahtnud, et see oleks paar päeva pikem olnud, sest mina küll veel koju minna ei tahtnud. Kogu see seltskond ja kõik need hullud mängud ja pöörased yfukad, lihtsalt ei tahtnud sealt veel lahkuda. Aga nüüd on mu vahetusaastani jäänud veel 47 päeva ja aeg tiksub järjest kiiremini. Kes soovib näha väga väikset osa kõigest sellest, mis kolme päeva jooksul toimus, võib vaadata seda kokkuvõtvat videot ja paari pilti :)
Merilin
 |
| saabumine ja järjekorrad. Photo credit: YFU Eesti instagram |
 |
| Ikka üks ühine selfie oli ka vaja teha ju. Photo credit: YFU Eesti instagram |
 |
| Minu kodugrupi esmamuljed minust |
 |
| That moment kui ELO peakorraldaja teeb sinuga selfie |
 |
| Üks mu lemmikmänge - NINJA |
 |
| Meie kaunitar on see pika lillelise kleidi ja lopsakate mustade juustega. |
 |
| Kole kui öö, at her best |
 |
| selfied selfied selfied |
 |
| Siis kui meie peakorraldaja on nii tubli ja aktiivne, et ta lõpuks lihtsalt ei jõua enam |
 |
| Kolumbia-Mehhiko-Belgia-Holland-Argentiina2x Photo credit: Kaia-Liisa (Kolumbia) instagram |
 |
| Ja see viimane grupipilt. Emotsioonid. Photo credit: YFU Eesti instagram |
No comments:
Post a Comment