YES 2016

Nonii, ma vist olen viimane võp kes sellest oma blogisse kirjutab ja enamustel on arvatavasti juba jumala savi sellest, mida ma need 5 päeva seal Saksamaal korda saatsin, aga ma siiski võtan ennast lõpuks kätte ja kirjutan selle suure postituse ära. Ma olen selle kirjutamist nii palju edasi lükanud ainult ühel põhjusel: ma ei oska panna kõiki neid emotsioone ja kõiki lahedaid tegevusi ja põhimõtteliselt mu vahetusaasta lõpusirget sõnadesse.
Kes veel ei tea, millest jutt, siis peale Belgiast lahkumist ei sõitnud ma otse Eestisse, vaid tegin ka 5-päevase vahepeatuse Saksamaal YES laagris. YES ehk siis young europeans seminar on yfu üritus, mis peaks sind kodumaale naasmiseks ette valmistama, aga samas on sellel ka hariduslik külg. Sinna tuli kokku üle 600 Euroopa vahetusõpilase pluss üle 100 vabatahtliku.
Nii palju kui ma kõigi endiste võpide blogidest lugenud või isiklikult nende käest kuulnud, on YES vahetusaasta üks tipphetkedest ja et kõik see on seal väga vinge ja üli top noch, ehk siis olid ootused mul päris kõrged.

Mis seal siis toimus?
Kohale jõudes anti meile ümbrik igasuguse huvitava kraamiga, isegi saksakeelne safe sexi manuaal oli sinna sisse topitud. Sealt leidsime ka nimesildi, mis oli põhiliselt meie key to everything, selleta ei saanud me süüa ega oma toavõtit ega midagi.

Enne YESile minekut pidime me 4 põhiteema vahel omale meelepäraseima valima, valikus oli ajakirjandus, avalik kõnepidamine, tuleviku tehnoloogia ja ideede elluviimine, minu valikuks langes muidugi ajakirjandus. Minu arust olid need töötoad (mida nende päevade jooksul oli kokku umbes 10 tundi) laagri kõige mõttetum osa, aga võib olla oli asi minu grupijuhis, sest ausalt öeldes ta lihtsalt ei osanud meiega midagi peale hakata. Aga muidugi oli see tore selle poolest, et sai kõiksugu uute inimestega oma grupist tuttavaks. Seal juhtus ka üks huvitav lugu, ma rääkisin pausi ajal oma sõpradega kui ma järsku kuulsin oma kõrvalt jamalast selges eesti keeles "Ma elasin Märjamaal", minu tähelepanu oli võidetud (need kes ei tea, siis ma elasin oma esimesed 16 eluaastat Märjamaal). Ma läksin kohe selle kuti juurde ja hakkasin teda küsimustega pommitama. Tuli välja, et ta oli vahetusõpilane Saksamaalt, kes oli veetnud oma aasta Eestis ja ta oli käinud samas klassis, kus minagi esimesed 9 kooliaastat ja ta oli elanud mu endise klassivenna juures, ja ma ei teadnud tema olemasolust enne YESi mitte midagi! 

Lisaks sellele olid meil ka kodugrupi kohtumised, mis olid ülivinged ja seal me istusime koos teiste eestlastega ning meie juhiks oli üks endine võpidest ja koos saime kõiki oma hirme ja muresid arutada. 

Teised eestlased olid terve selle laagri jooksul asualt parimad sõbrad. Kuna me kõik saabusime eriaegadel, siis nii armas oli oodata ja vaadata et kas järgmises saabuvas bussis istub ka mõni eestlane, ja kui nad olidki seal siis tervitati neid soojade kallidega ja üheskoos aitasime neil oma rasket pagasit maja poole tassida. Terve laagri vältel hängisimegi kõige rohkem oma kodumaa kaalastega, käisime ujumas ja viskasime seda lamedat eesti nalja ja naersime omale kõhulihased ette. 

Vaba aega oli meil ausalt öeldes üpris vähe, aga kui seda meil oli, siis oli meil valida mitmete erinevate tegevuste vahel. Päris tihti käisime kohalikus järves ujumas, natuke sai ka õpitud žongleerimist, vahepeal päevitasime võrkpalliplatsi kõrval õhkmadratsil ja vahepeal saime ikka uusi sõpru ka.

Söök oli seal väga hea, oi kui palju olin ma blogidest lugenud, et söögiks pakutakse seal lühidalt öeldes solki. Ma olin ikka väga meeldivalt üllatunud kui esimese päeva lõunaks pakuti meile makaroni hakklihaga ja miljoni erineva salativõimalusega ja musta leivaga. Tegelikult oli absoluutselt iga päev söök seal nii mõnus ja kodune, mitte mingi 5 täheline restoranitoit, aga selline peensus mulle absoluutselt pinget ei pakugi.
See viimane õhtu/öö oli muidugi kõige karmim, sest kõik uued ja vanad sõbrad hakkasid järjest bussidega kodupoole liikuma ja enamus busse väljuski öösel, nii 2-3-4 ajal, meie eestlaste buss väljus aga alles kell 9 hommikul. Aga sellegipoolest ei saanud ma see viimane öö sõbakesti silmale, sest kõigiga tuli ju hüvasti jätta ning YES pidu käis viimasel õhtul samuti pikemalt. Nii ma siis käisingi terve see õhtu peo ja bussipeatuse vahet, ütlesin järjest hüvasti oma sõpradega, kellega koos olen läbi käinud selle vahetusõpilase tee terve aasta vältel, aga ka inimestega, kellega sain sõbraks alles YES laagris, kui viimane oli ka ära saadetud, oli aeg minna tuppa oma kohvreid pakkima ning märkamatult oligi käes aeg, kui pidime ise bussi peale istuma ja Saksamaalt lahkuma.

Ehk siis kui YES ühe sõnaga kokku võtta, siis see sõna oleks vist supercalifragilisticexpialidocious. Ausalt öeldes need viimased päevad Belgias enne YESi ma ikka mõtlesin, ja nagu üldse polnud tahtmist ja viitsimist sinna minna, et nagu ma olen Eesti jõudmisele juba nii lähedale, aga samas pean ma ikka mingid 5 päeva kusagil Saksamaal mingis laagris veetma ja mulle tundus see siis nii mõttetu. Aga nüüd mõeldes oli YES ikka väga suurepärane viis kuidas oma vahetusaasta lõpuni viia ja ma täitsa saan aru sellest hype'st, mida kõik võpid levitavad YESi kohta, sest see tõesti on üks megasuperhüperlahe üritus. 10/10 would do it again. 

See bussisõit oli muidugi ka omaette kogemus, 32 tundi veeta koos hullumeelsate eestlastega ühes kitsas bussis, kus õhku eriti ei ole aga süüa selle eest on kuhjaga. Vahepeal tegime muidugi vahepeatusi ja söögipause ning muidugi oli the amazing YFU Eesti hoolitsenud ka selle eest, et meil seal bussis mitte mingil juhul igav ei hakkaks. Eks siis mängisime YES buss bingot ja terve tee kuulasime eestikeelseid laule (niimõnigi tõi enamustel pisaradki silma, näiteks Jaan Tätte ojalaul, oi kuidas kõik vahetusõpilased tol hetkel selle veega seal laulus samastusid, isegi meie vabatahtlikel tulid meie pärast pisarad silma). Viimane vahepeatus oli meil veits enne Eesti-Läti piiri, et teha üks kiire ujumispaus, meie suureks üllatuseks oli see, kui astusime bussist välja ning meid võtsid vastu kaks eelmise aasta võpi, algul mõtlesime, et tulid siis niisama äkki vastu meile, aga kui me edasi rannapoole liikusime, nägime, et seal oli suur laud mis oli kaetud otsast lõpuni parima Eesti toidukraamiga, nagu näiteks merevaik, must leib, kartulisalat, kohukesed, kõiksugu koogid ja tordid jne, no see oli üks super üllatus. 

Peale väikest söömis- ning ujumispausi ja kiiret autasustamist asusime jälle teele ja see hetk kui me bussiga üle Eesti piiri veeresime lasti kõlaritest laulu nimega poeg on tulnud koju ja siis oligi official, me oleme tagasi Eestis. Piiri peale tegime veel vetsupeatuse ka ning paljud jooksid õue maapinda musitama ja kodumaa mullas püherdama. Esimene emotsionaalne homecoming oli meil Pärnud, kus me oma Lõuna-Eesti yfukad maha jätsime ja sealt edasi sõitsime juba Tallinna poole. Ja nii mu vahetusaasta läbi saigi. 

Postitused mul aga siin veel ei lõppe ning loodetavasti varsti (ehk siis kiiremini kui see postitus) võib siit lugeda ka mu elust tagasi Eestis ning JOst, ehk siis yfu laagrist, mis mu vahetusõpilase teekonnale lõplikult punkti pani. Niiet, sõbrad, kui olete endiselt huvitatud, siis hoidke aga silm peal, seniks aga nautige viimast suvekuud ja nautige seda meie kaunist Eesti loodust!

_________________________________________________________________________________

I'm probably the last exchange student to write about this on my blog and most of you probably couldn't care less about what I did those 5 days in Germany, but nevertheless I'm gonna gather myself and finish writing this hard post. I've postponed writing it for so long cause I just can't seem to find the words to express all these emotions and the awesome activities and basically just the end of my exchnage year. 

Who still doesn't get what I'm talking about, after my exchange in Belgium I didn't go straight home but I also made a 5-day stop in Germany for the YES camp. YES stands for Young Europeans Seminar and it should prepare you for going back to your home country but it also has an educational side. We were there with 700 people - more that 600 european exchange students and over 100 volunteers. 

As much as I had read from the former exchange students' blogs, YES is one of the best parts about their exchange year and everything there is just top noch, so my expectations were rather high. 

What exactly happened there??
Right after arrival we got envelopes with lots of interesting stuff in it, even a safe sex manual in German. We also received our name tags which was basically our key to everywhere. Without our tag we couldn't get any food, the keys to our rooms etc.
Before the YES we had to choose between 4 main topics which we would want to follow during the camp. You could choose between journalism, public speaking, future technologies and bring ideas to life. I, of course, chose for journalism. I personally felt like these workshops were kind of the most pointless part about the camp, but maybe it was only because I didn't have the best track leader, she just didn't seem to know what to do with us. But other than that it was of course still very fun, cause I got to make friends with my other group members.
We also had our homegroup meetups, which were so amazing and cozy, we just sat together with some other estonians and a volunteer and just talked about our fears and worries and excitements etc.

The other estonians were during this camp literally my best friends. It was so sweet to just wait at the bus stop for the next bus and see if maybe there is an estonian sitting in it, since everybody arrived at different times. And when there was, we then al greeted them with warm hugs and helped them with carrying their bags closer to the houses. During the whole camp we mostly hung out with our fellow estonians, we went swimming and made all these stupid estonian jokes and I swear we all got abs from laughing so much at the supidity that is estonian humor. We didn't have much free time there, to be honest, but when we did, we had a lot of activities to choose from. We could swim, learn juggling, sunbathe, play volleyball or any other ball really, do light painiting and a lot more, and of course we all made many new friends from all over.
The last night there was the most harsh because we had to say goodbye to all our new and old friends, all their buses left at different times, most of them around 2-3-4 o'clock at night. Our bus was supposed to leave at 9am but that didn't mean that I got any sleep that night, I had to say goodbye to many and the YES party also lasted a bit longer that night. So that's what I did the last night, I went between the party and the bus stop many many times, said goodbye to the friends who I've been on this journey for the whole year, but also to people that I just had met at the camp. When the last one was sent, it was time for me to go back in my room and start packing my suitcases and before I knew it, it was time for the estonians to get on the bus and leave Germany.

So to sum up YES in one word, it would be supercalifragilisticexpialidocious. Honestly, the last days in Belgium I was thinking and I didn't want to go to the YES at all, it just seemed so pointless at that time. It's like I was so close to being home but also, I wasn't, cause I had to spend 5 more days somewhere in Germany in a camp. But now looking back on it, YES is the perfect way to close off your exchange year and truth be told, it really was an amazing camp and I totally get the hype about it. 10/10 would do it again.

The busride was of course an experience on its own, to spend 32 hours together in a rather small bus with all the crazy estonians, where there wasn't much air, but on the other hand, the food never ended. Of course we also made some stops in between just to get some fresh air or to eat something decent. And the amazing YFU Estonia had taken care of the fact that we would not get bored on the bus, we got to play the YES bingo and listen to estonian songs and just chat and play other games. Our last stop was right before the Latvian-Estonian border and we got to go swimming there. For our suprise we already saw from the bus window two exchange students from last year, at first we thought that they'd just come to join us on our last kilometers before arrivial, but as we walked closer to the beach we saw a huge table that was covered with all kinds of estonian foods, that was just amazing! 

After our little eating and swimming break it was time to hit the road again. The moment when we crossed the Estonian border, it all just got so real and emotional and we all realised that well, there it is, we're now officially back in Estonia. We also made a little stop on the border, some of us ran out of the bus to go and kiss the homeland ground and to roll around in the Estonian dirt. And that was it, my exchange year was over. 

That doesn't mean though, that my posts here are also done, sooner or later (hopefully sooner) I will also try and write about what's my life like back in Estonia and also about JO, which is a yfu camp that officially ended my jounrey as an exchange student. So those who are still interested, keep your eyes peeled and until that, take the most of the last summer month and go outside and enjoy your beautiful nature!

Iga õhtu oli nii amazing sunset seal järve peal lihtsalt.

Tegelt sellel pildil on meil mõlemal nii äranutetud silmad sest mu kalli Šveitsika buss oli just lahkumas.

Kõik ootasid väga kannatlikult meie bussi mhm

Mingit väga maagiliselt ilusat päiksetõusu nägime ka bussisõuduajal cause who needs sleep when you got YFU?

jalgade sirutamine in full action

Mina: "oodake, võtke nüüd poos sisse, päike langeb nii ilusa valgusega teie peale"

võitsime viktoriini jne

YFU 24. lend graduation pic

Emotsioonid vol.1

Emotsioonid vol.2

2000 kilometers later

Tere Eesti! Nüüdseks olen ma juba 2 päeva mööda kodust Eestimaa pinda jalutanud ja mu vahetusaasta on omadega lõpule jõudnud, mulle ei jõua see veel üldse kohale!

Vahepeal on blogimisse ikka pikk paus sisse jäänud aga ega seal muud põhjust polegi, kui see, et aega lihtsalt pole olnud. Ma olin vahepeal 5 päeva Saksamaal YES laagris ka, aga sellest kirjutan ma eraldi postituses, praegu saate näha, mida tegin ma oma viimase nädalaga Belgias.

Jäin pooleli seal, kus käisin suurel ekraanil jalgpallimängu vaatamas, nüüdseks on Belgia juba kahjuks välja langenud, aga meil läks siiski mega hästi ja ma olen nii õnnelik, et me nii kaugele saime.

Teisipäeval ja kolmapäeval olid mu kaks viimast eksamit, nende vahepeal käisin Jadega kinos The Conjuringit vaatamas, see oli tõsiselt hea õudukas ja mulle väga meeldis, soovitan! Neljapäeval oli mu klassil viimane eksam ning peale seda saime linnas kokki Jade, Naomi, Eline ning Louisega, et minu äraminekut ja eksamite lõppemist tähistada. Käisime veidi šoppamas ja pitsat söömas ja see oli üks väga mõnus pärastlõuna, peale seda pidin kõigiga (peale Jade) ka hüvasti jätma ja nii imelik oli mõelda, et ma näen neid alles aasta või veel rohkema pärast.

Reedel algas mu hommik kokkamise ja ettevalmistustega, sest õhtul toimus pere ja sugulaste ja sõpradega mu ärasaatmispidu. Tähistasime Eesti päraselt jaanipäeva, Beligas seda püha väga ei peeta ja pere oli väga huvitatud sellest. See õhtu oli jällegi nii mõnus ja nii tore oli näha kõiki pere tuttavaid, täpselt selline tunne oli nagu ma kuulukski sinna perre ja seal pidin oma perega hüvasti jätma. Õhtu jooksul sain veel palju kinke ja häid soove ning lõpuks läksid vanemad inimesed ära ning teised vahetusõpilased, pluss Briek jäid meile ööseks.

Laupäeva hommikul olin valmis nendega juba hüvasti jätma, aga tuli välja, et see polnudki veel viimane kord kui neid nägin. Debi jäi meile veel kauemaks ja aitas mul kohvreid ja kotte pakkida ja ma olin niiii tänulik, et ta seal oli, sest üksi poleks ma sellega küll hakkama saanud. Samal õhtul sain Jadega kokku ja koos tähistasime mu viimast ööd Belgias, algul sõitsime niisama Genti, aga siis ta vend helistas meile ja ütles, et lähedal toimub üks pidu, niiet me läksime siis hoopis sinna ja nii mu viimane öö seal mööduski.

Pühapäeva hommikul pidin Jadega, ehk siis oma parima sõbrannaga hüvasti jätma, ja me seisime umbes pool tundi seal meie teeristi peal ja rääkisime ja nutsime ja kallistasime, see oli nii karm, kuigi me teadsime, et vähem kui 2 kuu pärast näeme me üksteist jälle.
Lõuna ajal tuli meile vanaema külla ja me sõime viimase toidukorrana stoofvleesi, mis on ausalt parim asi ever! Pere käest sain lahkumiskingiks väga armsa kirja ning Belgium survival kit'i, mis oli super idee nende poolt! Kella kuue ajal oligi aeg oma armsa koeraga hüvasti jätta ja perega Brüsseli poole sõita. Bussi väljumise kohas nägin teisi Euroope võpe ja meid oli veel ära saatma tulnud ka need võpid, kes veel Belgiast ei lahkunud, ehk siis Joaquin, Grace ja Pinn. Ja Briek oli ka mind saatma tulnud. Pisaraid oli palju ja kõige karmim hetk oli see, kui me kõik juba bussis istusime ja meie sõbrad ja pered seisid kõik ühelpool bussi ja me veel suhtlesime nendega viipekeeles, ehk siis lehvitasime ja näitasime kätega südameid jne, ja siis järsku hakkas buss liikuma ja me reaalselt nägime kuidas meie sealne elu meist kaugemale maha jääb, kõik bussisolijad hakkasid siis lahinal nutma.
Bussisõit möödus isegi päris kiiresti, vahepeal võtsime Hollandi võpid ka peale ja panime siis Saksamaa poole edasi ja kohal olime järgmisel hommikul, me olime esimesed võpid, kes sinna kohale jõudsid. Terve päev oli meil aega ringi vaadata ja laagrialaga tutvuda, aga sellest kõigest lähemalt siis järgmises postituses.

Nüüdseks olen ma siis juba kodus, ma jõudsin Tallinna laupäeva õhtul ja kõik on niiiii imelik!!! Igal pool on eesti keel ja eesti lipud ja EESTI ja ma ei tea ega oska sellest midagi arvata. Pühapäeval tuli meile külla vanaema ja pere sõbrad ja no nii hea oli neid üle mitme kuu näha, aga samas ka nii imelik. Samal õhtul sain kokku oma sõbraga ja no ta on vahepeal juhiload kätte saanud, niiet ta tulid mulle oma bemmiga järgi ja ma olin nii üllatunud ja siis me veel õhtul üllatasime mu teist sõpra kellele ma ütlesin, et ma saan temaga alles kokku saada paari päeva pärast, ja see nägu mis tal ees oli, kui ta mind järsku nägi, ta lihtsalt vaatas mind algul tükk aega ja siis tuli ja kallistas, see oli nii armas, aga niii imelik oli näha neid üle mitme kuu, ja mul läheb vist ikka tükk aega enne kui ma aru saan, et ma olen Eestis. Kui tänaval mõni auto mind üle tee laseb, siis ma ikka lehvitan talle käega, et näidata oma tänu, kuigi Eestis nii ei tehta. Poes kui kellelegi kogemata ette jään ütlen neile ikka 'sorry' kuigi eesti keeles peaks ju ütlema 'vabandust'. Ma ei osanud enam oma rattaga sõita sest ma olin nii harjunud oma valge linnakaga, et ma oleks peaaegu oma vana rattaga täna kraavi pannud. Aga samas olen ma ka niiii õnnelik, et olen tagasi eestis. Eile õhtul kui olin sõpradega väljas, et pidanud muretsema sellepärast, et emale teada anda, mis kell ma täpselt koju jõuan. Täna hommikul oli nii mõnus üles ärgata kui kedagi veel üleval polnud, tegin endale ise tassi kohvi ja sõin oma kohukest ja merevaiguleiba, aga et ikka ennast koduselt tunda, tegin veel ühe speculoosi saia ja hagelslagi saia. Täna pakkisin lahti kõik oma kohvrid, mis sisaldasid mu kogu Belgia elu, panin oma Belgia lipu voodi kohale seinale ja kaunistasin seda veel piltidega.
_________________________________________________________________________________

Hallo Estland! Nu ben ik al 2 dagen in Estland en mijn uitwisselingsjaar is voorbij, ik heb het helemaal ni door dat het gedaan is!

Mijn laastse post hier was al lang geleden en ik heb maar 1 reden voor dat, ik heb gewoon geen tijd gehad. Ondertussen ben ik al 5 dagen in een kamp in Duitsland geweest maar dat zal een aparte blog post zijn, nu schrijf ik over mijn laatste week in Belgie.

Op dinsdag en donderdag had ik mijn laatste twee examens en daarna ging ik ook naar de cinema met Jade om Conjuring 2 te gaan kijken. Mijn klas had zijn laastste examen op donderdag en daarna ging ik met Jade, Naomi, Louise en Eline shopping en pizza eten in het stad, het was zo'n leuke dag en mijn laatste keer chilling met Naomi.

Mijn vrijdag begon met het koken voor mijn Vuurfeestje aka mijn afscheidsfeestje. Vrijdag avond was kei leuk met mijn familie en familie vrienden en andere vrienden, wat een mooie afsluiter voor mijn jaar in Belgie. Ik vond het ook leuk mijn familie te laten zien hoe we de langste dag van het jaar in Estland vieren.

Op zaterdag bleef Debi ietske langer om mij te helpen met het inpakken, ik was zo dankbaar want alleen zou het heel moelijk zijn geweest! Dezelfde avond had ik met mijn vrienden afgesproken om mijn laatste nacht in Belgie te vieren, we hebben gewoon een sleepover gehad en daarna moest ik afscheid nemen met mijn vrienden en het was echt te moeilijk.

Zondag ochtend moest ik  ook afscheid nemen met Jade en we stonden letterlijk een half uur op de straat aant praten en wenen en knuffelen.
Voor de middagseten kwam oma bij ons thuis en we hebben stoofvlees gegeten, beste ding ooooit! Rond 6 uur 's avonds vertrokken we naar Brussel en daar zag ik de andere uitwisselingsstudenten, ook die die niet naar Duitsland moesten, en Briek was er ook. Iedereen was aant wenen en ik geef mijn laatste knuffels aan mijn familie en vrienden en het moeilijkste en trieste moment was wanneer iedereen al in de bus was en we waren aant wuiven en ineens vertrok de bus en we zagen hoe onze levens in Belgie gewoon achter bleven...

Nu ben ik al 2 dagen in Estland, ik ben op zaterdag in Tallinn aangekomen en alles is zoooo vreemd!!! Ik zie het ests overal en de estse vlaggen en gewoon ESTLAND en ik weet ni wat moet ik nu denken. Op zondag kwamen oma en vrienden op bezoek en ik was zo blij om hun weer te zien, maar het was ook kei vreemd. Dezelfde avond sprak ik af met een vriend en ondertussen heeft hij zijn rijbewijs gekregen en hij kwam mij op te pikken met zijn bmw en dat was zo vreemd. Later hebben we ook een andere vriend verrast, ik had vroeger tegen hem gezegt dat we binnen paar dagen kunnen afgesproken dus hij wist niet dat we gingen komen. En zijn gezicht wanneer hij mij zag, eerst keek hij naar mij voor een aantal seconden en daarna kwam en kunffelde mij, twas zo schattig!
Maar het is toch zo raar om weer terug te zijn, maar ik been ook heel blij, mixed feelings.

Ik mis jullie.

Liege'i võlusid avastamas ja football madness

Viimane nädal Belgias hakkas nüüd tiksuma ja nagu mu kallis Debi ühe ilusa metafoorina ütles: "Mu emotsioonid on praegu nagu Belgia ilm - hommik võib küll algada väga ilusalt ja soojalt ja päikseliselt, aga siis jõuab kasvõi see üks tume pilveke meie peakohale ja sekundipealt on ilm täiesti vastupidine, vihma kallab täiega, tuul sasib juukseid ja kaugelt on isegi kuulda müristamist. Ja nii iga päev, mitu korda päevas."
Eile alustasin oma esimese kohvri pakkimisega ja see oli jälle üks nendest hetkedest mil mulle jõudis jällegi rohkem kohale, et see ongi läbi. Ja just nimelt sellepärast, et see kõik ongi kohe läbi, ütlesin ma endale, et okei, eksamid pole nii tähtsad kui see, et ma oma viimaseid nädalaid Belgias ikka täiega nautida saan, ehk siis ma otsustasin, et eksamiteks õpin vaid üks päev enne eksamit ja igal võimalikul vabal hetkel lähen ma ja teen midagi.

Eelmine laupäev viiski mind Liege, seal sain kokku Heleniga, kes mind Lieges ringi vedas. Põhiplaaniks oli meil tegelikult minna seal toimuvale China Town festivalile, aga see polnud midagi erilist, niiet ostsime sealt lihtsalt oma söögid ja ma proovisin ka mingit imelikku Hiina jooki, mis maitse poolest oli nagu õlu ja kõrvetatud suhkru segu. Edasi läksime me hoopis Liege citadelli turnima. Sinna viis peaagu 400 trepiastet ja sellel hetkel saime mõlemad aru, kui olematuks meie füüsiline tase selle ühe aastaga on muutunud. Lõpuks jõudsime siiski üles kohale ja see vaade oli 100% seda ronimist väärt! Kui olime kõik oma pildid seal ära klõpsinud, liikusime taas alla ja ostsime jäätist, et sellega siis mööda kanaliäärt mõnusalt kaubanduskeskuse poole kõndida. Helen ostis endale kohvri ja mulle jõudis jälle kohale, et see ongi läbi.

Pühapäeva pühendasin ma õppimisele ja esmaspäevast saati olin ma omaette rutiinis: iga hommik kella 10ni eksam, peale eksamit seisime veidi aega sõpradega kooli ees ja jutustasime, et õppimist natukenegi edasi lükata, koju jõudes alustasin õppimist järgmise päeva eksamiks ja õhtu võtsin endale vabaks, et rahulikult perega telekat vaadata ja Belgiale jalgpallis kaasa elada.

Reedel peale selle nädala viimast eksamit sain Mechelenis kokku Debiga ja ma viisin ta ühte kõige armsamasse kohvikusse, kus ma kunagi käinud olen. Algul oli plaanis peale kohvikut veel midagi teha, aga lõpuks juhtus nii, et me lihtsalt istusime seal nendes mugavates vintage toolides peaaegu et 4 tundi ja puistasime oma südameid ja nutsime ja lihtsalt rääkisime kõigest.

Laupäeval tegin viimase hetke otsuse minna Bokrijki, kus toimus YFU picnic. Peale picnicu sõitsime Lea, Joaquini ja Camilaga Hasseltisse. Nagu te võibolla juba teate, siis praegu toimuvad UEFA jalka mängud ja ükspäev hostisa ütles mulle, et Eesti kaotas 7-0 Portugalile ja ma lihtsalt naersin. Õnneks see aasta on mul võimalus toetada oma koduriiki ja tegelikult ka loota, et me võidame ja Belglaste suhtumine jalgpalli on go big or go home. Mechelenis ringi sõites näen, et igal teisel majal lipub kusagil aknast välja Belgia lipp (nad ei pane isegi riigipühadel lippu välja) ja kõik autod on kaunistatud musta-kollase-punase värvidega. Poes on müügil sellised sokid, mille saad oma auto tahavaate peeglile ümber tõmmata ja kuna belglaste tiimi nimi on Rode Duivels aka Red Devils aka Punased Kuradid, siis vahel näed isegi autosid, millele on külge kinnitatud kuradisarved ja antenn on kuradi sabaks muutunud. Jalka mängud on üks sündmus, mis toob Flandria ja Wallonia rahva kokku, muidu on need kaks täiesti erinevat rahvust, kes ühes riigis elavad, pidevalt vaenujalul. Jalka ajal on kõik üks tiim ja keegi ei vihka kedagi. Igatahes, pikk jutt viis selleni, et Belglased on väga uhked oma tiimi üle ja laupäeval oli Hasseltisse üles pandud selline suur ekraan, kust siis mängu näidati, ja kõik said seda vaatama minna. Seal saime kokku ka Grace ja Pinniga ja meil olid oma Belgia lipud ümber ja sellel hetkel tundsime me ennast rohkem belglastena kui kunagi varem. Kõige parem selle juures oli veel see, et Belgia võitis 3-0 Iirimaale ja see pidu mis seal toimus iga kord kui Belgia värava skooris oli meeletu. Kõik hüppasid ja karjusid täiega ja lasti rakette ja rahva sekka lasti punast tossu, see oli nii mega lihtsalt. Ja see hetk kui viimane lisaminut otsa sai ja see oli official, et Belgia on võitnud, see oli mega äge. Kõik hakkasid kohe neid tüüpilisi jalkalaule karjuma ja kõlaritest hakkas The Wolf mängima ja lõpuks lasti ka Rode Duivels'ite tunnuslaulu ja see team spirit oli lihtsalt ülim. Peale lõpuvilet käis seal samal platisl pidu ja tantsimine veel tükk aega edasi ja mitte kedagi ei huvitanud see, et vihma täiega kallas, kõik lihtsalt tantsisid vihmas ja ma tahtsin seda nii filmida, aga mul oli siis juba aku kahjuks tühi. Kui me sealt lõpuks lahkusime, läbimärjad ja Belgia lipud endiselt ümber ja me Lea kodu poole kõndisme, nägime et linnas oli suur ummik. Autod lasid kõigile signaali ja nad lehvitasid oma lippe aknast välja ja hüüdsid ja karjusid ja lasid muusikat kõigile jalakäijatele, kes sealt lahkusid. See oli üks asi, mida me Belgias olles kindlalt teha tahtsin ja ma juba vahepeal kartsin, et ma ei jõuagi selleni, aga nüüd saan selle rahumeeli oma bucket listist maha tõmmata ja 100% would do it again.
_________________________________________________________________________________

Mijn laatste week in Belgie is begonnen en zoals mijn Debitje heel mooi heeft gezegt: "Mijn emoties zijn net zoals het Belgisch weer - 's morgens is het misschien wel mooi en de zon schijnt en het is warm, maar toen komt die ene donkere wolk en een secondje later is het kei hard aan het regenen en het is winderig en ver weg kunt je ook een beetje donder horen. En zo is het elke dag."
Gisteren ben ik begonnen met het inpakken van mijn koffer en da was weer een van die momenten dat ik gerealiseerd heb dat 'het is gedaan.' En omdat alles binnenkort gedaan is ben ik besloten om slechts een dag voor het examen ietske studeren en met mijn vrije tijd ga ik gewoon iets doen om van mijn laatse momenten in Belgie genieten.

Vorige week zaterdag ben ik naar Liege gegaan met Helen. Onze plan was eigenlijk de China Town festival te bezoeken maar we vonden dat een beetje saai dus daar hebben we gewoon eten gekocht en daarna gingen we door naar de citadel van Liege. Om er boven te raken moesten we bijna 400 trappen stappen en daar hebben we gerealiseerd dat onze conditie helemaal kapot is. Eindelijk waren we erop en de uitzicht was prachtig! Nadat we ongeweer 1000 foto's hadden genomen was het tijd om terug naar beneden te gaan. Daarna hebben we ijsjes gekocht en gewoon naar een shopping centrum gewandeled.

Op zondag begon ik weer met het studeren en vanaf maandag had ik mijn eigen routine: elke morgen tot 10u examen, na het examen een beetje babbelen me vrienden om het studeren een beetje uit te stellen, daarna thuis beginnen met het studeren voor het volgende examen en 's avonds soms gewoon tv kijken en de Rode Duivels steunen.

Vrijdag na mijn laatste examen van de week had ik met Debi afgesproken in Mechelen. Eigenlijk gingen we vele dingen doen ma uiteindelijk hebben we bijna 4 uur in een cafetje gewoon over alles gebabbeld.

Op zaterdag maakte ik een laatste minuut beslissing om naar Bokrijk te gaan voor een YFU picnic. Na de picnic ging ik me Lea, Joaquin en Camila naar Hasselt om een voetbal match op de grote scherm te gaan kijken. Zoals jullie allemaal zeker al weten, het is nu de UEFA voetbal games en vorige week zei mijn gastpapa tegen mij dat Estland 7-0 tegen Portugal verloren is en ik lachte gewoon. Gelukkig kan ik dit jaar wel mijn thuisland steunen en eigenlijk ook weten dat we een kans hebben. Anyway, daar hadden we ook me Grace en Pinn afgesproken en samen gingen we binnen en het was vol van mensen met rode tshirts en gewoon alle mogelijke merch van de rode duivels. We hadden ook onze belgische vlaggen mee genomen en op dat moment voelde ik me zo belgisch en de team spirit was prachtig! Belgie heeft 3-0 gewonnen tegen Ierland en elk keer dat er een goal was ging de volk gewoon zot, iedereen begon met springen en roepen en zingen en er waren vuurwerken en ik vond het zo leuk. En na dat de laatste extra minuut gedaan was en het offcieel was dat Belgie gewonnen is was iedereen kei hard aan het springen en roepen en het liedje van de rode duivels was aan het spelen en iedereen was mee aan het zingen en ergens was er ook kei veel rode rook een vuurweren en alles! Ik wou da ook filmen ma mijn batterij was dan al leeg haha. Wanneer we terug naar Lea haar thuis gingen was er een kei lange file maar iedereen in zijn auto's was ook mee aan het zingen. 100% would do it again.

Vot selline näeb iga teine maja praegu välja

Liege

Vot siit pidime üles kõmpima

Mechelen

Rode Duivels

Vihma kallab aga meil jumalast kama