Nonii, ma vist olen viimane võp kes sellest oma blogisse kirjutab ja enamustel on arvatavasti juba jumala savi sellest, mida ma need 5 päeva seal Saksamaal korda saatsin, aga ma siiski võtan ennast lõpuks kätte ja kirjutan selle suure postituse ära. Ma olen selle kirjutamist nii palju edasi lükanud ainult ühel põhjusel: ma ei oska panna kõiki neid emotsioone ja kõiki lahedaid tegevusi ja põhimõtteliselt mu vahetusaasta lõpusirget sõnadesse.
Kes veel ei tea, millest jutt, siis peale Belgiast lahkumist ei sõitnud ma otse Eestisse, vaid tegin ka 5-päevase vahepeatuse Saksamaal YES laagris. YES ehk siis young europeans seminar on yfu üritus, mis peaks sind kodumaale naasmiseks ette valmistama, aga samas on sellel ka hariduslik külg. Sinna tuli kokku üle 600 Euroopa vahetusõpilase pluss üle 100 vabatahtliku.
Nii palju kui ma kõigi endiste võpide blogidest lugenud või isiklikult nende käest kuulnud, on YES vahetusaasta üks tipphetkedest ja et kõik see on seal väga vinge ja üli top noch, ehk siis olid ootused mul päris kõrged.
Mis seal siis toimus?
Kohale jõudes anti meile ümbrik igasuguse huvitava kraamiga, isegi saksakeelne safe sexi manuaal oli sinna sisse topitud. Sealt leidsime ka nimesildi, mis oli põhiliselt meie key to everything, selleta ei saanud me süüa ega oma toavõtit ega midagi.
Enne YESile minekut pidime me 4 põhiteema vahel omale meelepäraseima valima, valikus oli ajakirjandus, avalik kõnepidamine, tuleviku tehnoloogia ja ideede elluviimine, minu valikuks langes muidugi ajakirjandus. Minu arust olid need töötoad (mida nende päevade jooksul oli kokku umbes 10 tundi) laagri kõige mõttetum osa, aga võib olla oli asi minu grupijuhis, sest ausalt öeldes ta lihtsalt ei osanud meiega midagi peale hakata. Aga muidugi oli see tore selle poolest, et sai kõiksugu uute inimestega oma grupist tuttavaks. Seal juhtus ka üks huvitav lugu, ma rääkisin pausi ajal oma sõpradega kui ma järsku kuulsin oma kõrvalt jamalast selges eesti keeles "Ma elasin Märjamaal", minu tähelepanu oli võidetud (need kes ei tea, siis ma elasin oma esimesed 16 eluaastat Märjamaal). Ma läksin kohe selle kuti juurde ja hakkasin teda küsimustega pommitama. Tuli välja, et ta oli vahetusõpilane Saksamaalt, kes oli veetnud oma aasta Eestis ja ta oli käinud samas klassis, kus minagi esimesed 9 kooliaastat ja ta oli elanud mu endise klassivenna juures, ja ma ei teadnud tema olemasolust enne YESi mitte midagi!
Lisaks sellele olid meil ka kodugrupi kohtumised, mis olid ülivinged ja seal me istusime koos teiste eestlastega ning meie juhiks oli üks endine võpidest ja koos saime kõiki oma hirme ja muresid arutada.
Teised eestlased olid terve selle laagri jooksul asualt parimad sõbrad. Kuna me kõik saabusime eriaegadel, siis nii armas oli oodata ja vaadata et kas järgmises saabuvas bussis istub ka mõni eestlane, ja kui nad olidki seal siis tervitati neid soojade kallidega ja üheskoos aitasime neil oma rasket pagasit maja poole tassida. Terve laagri vältel hängisimegi kõige rohkem oma kodumaa kaalastega, käisime ujumas ja viskasime seda lamedat eesti nalja ja naersime omale kõhulihased ette.
Vaba aega oli meil ausalt öeldes üpris vähe, aga kui seda meil oli, siis oli meil valida mitmete erinevate tegevuste vahel. Päris tihti käisime kohalikus järves ujumas, natuke sai ka õpitud žongleerimist, vahepeal päevitasime võrkpalliplatsi kõrval õhkmadratsil ja vahepeal saime ikka uusi sõpru ka.
Söök oli seal väga hea, oi kui palju olin ma blogidest lugenud, et söögiks pakutakse seal lühidalt öeldes solki. Ma olin ikka väga meeldivalt üllatunud kui esimese päeva lõunaks pakuti meile makaroni hakklihaga ja miljoni erineva salativõimalusega ja musta leivaga. Tegelikult oli absoluutselt iga päev söök seal nii mõnus ja kodune, mitte mingi 5 täheline restoranitoit, aga selline peensus mulle absoluutselt pinget ei pakugi.
See viimane õhtu/öö oli muidugi kõige karmim, sest kõik uued ja vanad sõbrad hakkasid järjest bussidega kodupoole liikuma ja enamus busse väljuski öösel, nii 2-3-4 ajal, meie eestlaste buss väljus aga alles kell 9 hommikul. Aga sellegipoolest ei saanud ma see viimane öö sõbakesti silmale, sest kõigiga tuli ju hüvasti jätta ning YES pidu käis viimasel õhtul samuti pikemalt. Nii ma siis käisingi terve see õhtu peo ja bussipeatuse vahet, ütlesin järjest hüvasti oma sõpradega, kellega koos olen läbi käinud selle vahetusõpilase tee terve aasta vältel, aga ka inimestega, kellega sain sõbraks alles YES laagris, kui viimane oli ka ära saadetud, oli aeg minna tuppa oma kohvreid pakkima ning märkamatult oligi käes aeg, kui pidime ise bussi peale istuma ja Saksamaalt lahkuma.
What exactly happened there??
Right after arrival we got envelopes with lots of interesting stuff in it, even a safe sex manual in German. We also received our name tags which was basically our key to everywhere. Without our tag we couldn't get any food, the keys to our rooms etc.
Before the YES we had to choose between 4 main topics which we would want to follow during the camp. You could choose between journalism, public speaking, future technologies and bring ideas to life. I, of course, chose for journalism. I personally felt like these workshops were kind of the most pointless part about the camp, but maybe it was only because I didn't have the best track leader, she just didn't seem to know what to do with us. But other than that it was of course still very fun, cause I got to make friends with my other group members.
We also had our homegroup meetups, which were so amazing and cozy, we just sat together with some other estonians and a volunteer and just talked about our fears and worries and excitements etc.
See viimane õhtu/öö oli muidugi kõige karmim, sest kõik uued ja vanad sõbrad hakkasid järjest bussidega kodupoole liikuma ja enamus busse väljuski öösel, nii 2-3-4 ajal, meie eestlaste buss väljus aga alles kell 9 hommikul. Aga sellegipoolest ei saanud ma see viimane öö sõbakesti silmale, sest kõigiga tuli ju hüvasti jätta ning YES pidu käis viimasel õhtul samuti pikemalt. Nii ma siis käisingi terve see õhtu peo ja bussipeatuse vahet, ütlesin järjest hüvasti oma sõpradega, kellega koos olen läbi käinud selle vahetusõpilase tee terve aasta vältel, aga ka inimestega, kellega sain sõbraks alles YES laagris, kui viimane oli ka ära saadetud, oli aeg minna tuppa oma kohvreid pakkima ning märkamatult oligi käes aeg, kui pidime ise bussi peale istuma ja Saksamaalt lahkuma.
Ehk siis kui YES ühe sõnaga kokku võtta, siis see sõna oleks vist supercalifragilisticexpialidocious. Ausalt öeldes need viimased päevad Belgias enne YESi ma ikka mõtlesin, ja nagu üldse polnud tahtmist ja viitsimist sinna minna, et nagu ma olen Eesti jõudmisele juba nii lähedale, aga samas pean ma ikka mingid 5 päeva kusagil Saksamaal mingis laagris veetma ja mulle tundus see siis nii mõttetu. Aga nüüd mõeldes oli YES ikka väga suurepärane viis kuidas oma vahetusaasta lõpuni viia ja ma täitsa saan aru sellest hype'st, mida kõik võpid levitavad YESi kohta, sest see tõesti on üks megasuperhüperlahe üritus. 10/10 would do it again.
See bussisõit oli muidugi ka omaette kogemus, 32 tundi veeta koos hullumeelsate eestlastega ühes kitsas bussis, kus õhku eriti ei ole aga süüa selle eest on kuhjaga. Vahepeal tegime muidugi vahepeatusi ja söögipause ning muidugi oli the amazing YFU Eesti hoolitsenud ka selle eest, et meil seal bussis mitte mingil juhul igav ei hakkaks. Eks siis mängisime YES buss bingot ja terve tee kuulasime eestikeelseid laule (niimõnigi tõi enamustel pisaradki silma, näiteks Jaan Tätte ojalaul, oi kuidas kõik vahetusõpilased tol hetkel selle veega seal laulus samastusid, isegi meie vabatahtlikel tulid meie pärast pisarad silma). Viimane vahepeatus oli meil veits enne Eesti-Läti piiri, et teha üks kiire ujumispaus, meie suureks üllatuseks oli see, kui astusime bussist välja ning meid võtsid vastu kaks eelmise aasta võpi, algul mõtlesime, et tulid siis niisama äkki vastu meile, aga kui me edasi rannapoole liikusime, nägime, et seal oli suur laud mis oli kaetud otsast lõpuni parima Eesti toidukraamiga, nagu näiteks merevaik, must leib, kartulisalat, kohukesed, kõiksugu koogid ja tordid jne, no see oli üks super üllatus.
Peale väikest söömis- ning ujumispausi ja kiiret autasustamist asusime jälle teele ja see hetk kui me bussiga üle Eesti piiri veeresime lasti kõlaritest laulu nimega poeg on tulnud koju ja siis oligi official, me oleme tagasi Eestis. Piiri peale tegime veel vetsupeatuse ka ning paljud jooksid õue maapinda musitama ja kodumaa mullas püherdama. Esimene emotsionaalne homecoming oli meil Pärnud, kus me oma Lõuna-Eesti yfukad maha jätsime ja sealt edasi sõitsime juba Tallinna poole. Ja nii mu vahetusaasta läbi saigi.
Postitused mul aga siin veel ei lõppe ning loodetavasti varsti (ehk siis kiiremini kui see postitus) võib siit lugeda ka mu elust tagasi Eestis ning JOst, ehk siis yfu laagrist, mis mu vahetusõpilase teekonnale lõplikult punkti pani. Niiet, sõbrad, kui olete endiselt huvitatud, siis hoidke aga silm peal, seniks aga nautige viimast suvekuud ja nautige seda meie kaunist Eesti loodust!
_________________________________________________________________________________
I'm probably the last exchange student to write about this on my blog and most of you probably couldn't care less about what I did those 5 days in Germany, but nevertheless I'm gonna gather myself and finish writing this hard post. I've postponed writing it for so long cause I just can't seem to find the words to express all these emotions and the awesome activities and basically just the end of my exchnage year.
Who still doesn't get what I'm talking about, after my exchange in Belgium I didn't go straight home but I also made a 5-day stop in Germany for the YES camp. YES stands for Young Europeans Seminar and it should prepare you for going back to your home country but it also has an educational side. We were there with 700 people - more that 600 european exchange students and over 100 volunteers.
As much as I had read from the former exchange students' blogs, YES is one of the best parts about their exchange year and everything there is just top noch, so my expectations were rather high.
What exactly happened there??
Right after arrival we got envelopes with lots of interesting stuff in it, even a safe sex manual in German. We also received our name tags which was basically our key to everywhere. Without our tag we couldn't get any food, the keys to our rooms etc.
Before the YES we had to choose between 4 main topics which we would want to follow during the camp. You could choose between journalism, public speaking, future technologies and bring ideas to life. I, of course, chose for journalism. I personally felt like these workshops were kind of the most pointless part about the camp, but maybe it was only because I didn't have the best track leader, she just didn't seem to know what to do with us. But other than that it was of course still very fun, cause I got to make friends with my other group members.
We also had our homegroup meetups, which were so amazing and cozy, we just sat together with some other estonians and a volunteer and just talked about our fears and worries and excitements etc.
The other estonians were during this camp literally my best friends. It was so sweet to just wait at the bus stop for the next bus and see if maybe there is an estonian sitting in it, since everybody arrived at different times. And when there was, we then al greeted them with warm hugs and helped them with carrying their bags closer to the houses. During the whole camp we mostly hung out with our fellow estonians, we went swimming and made all these stupid estonian jokes and I swear we all got abs from laughing so much at the supidity that is estonian humor. We didn't have much free time there, to be honest, but when we did, we had a lot of activities to choose from. We could swim, learn juggling, sunbathe, play volleyball or any other ball really, do light painiting and a lot more, and of course we all made many new friends from all over.
The last night there was the most harsh because we had to say goodbye to all our new and old friends, all their buses left at different times, most of them around 2-3-4 o'clock at night. Our bus was supposed to leave at 9am but that didn't mean that I got any sleep that night, I had to say goodbye to many and the YES party also lasted a bit longer that night. So that's what I did the last night, I went between the party and the bus stop many many times, said goodbye to the friends who I've been on this journey for the whole year, but also to people that I just had met at the camp. When the last one was sent, it was time for me to go back in my room and start packing my suitcases and before I knew it, it was time for the estonians to get on the bus and leave Germany.
So to sum up YES in one word, it would be supercalifragilisticexpialidocious. Honestly, the last days in Belgium I was thinking and I didn't want to go to the YES at all, it just seemed so pointless at that time. It's like I was so close to being home but also, I wasn't, cause I had to spend 5 more days somewhere in Germany in a camp. But now looking back on it, YES is the perfect way to close off your exchange year and truth be told, it really was an amazing camp and I totally get the hype about it. 10/10 would do it again.
The last night there was the most harsh because we had to say goodbye to all our new and old friends, all their buses left at different times, most of them around 2-3-4 o'clock at night. Our bus was supposed to leave at 9am but that didn't mean that I got any sleep that night, I had to say goodbye to many and the YES party also lasted a bit longer that night. So that's what I did the last night, I went between the party and the bus stop many many times, said goodbye to the friends who I've been on this journey for the whole year, but also to people that I just had met at the camp. When the last one was sent, it was time for me to go back in my room and start packing my suitcases and before I knew it, it was time for the estonians to get on the bus and leave Germany.
So to sum up YES in one word, it would be supercalifragilisticexpialidocious. Honestly, the last days in Belgium I was thinking and I didn't want to go to the YES at all, it just seemed so pointless at that time. It's like I was so close to being home but also, I wasn't, cause I had to spend 5 more days somewhere in Germany in a camp. But now looking back on it, YES is the perfect way to close off your exchange year and truth be told, it really was an amazing camp and I totally get the hype about it. 10/10 would do it again.
The busride was of course an experience on its own, to spend 32 hours together in a rather small bus with all the crazy estonians, where there wasn't much air, but on the other hand, the food never ended. Of course we also made some stops in between just to get some fresh air or to eat something decent. And the amazing YFU Estonia had taken care of the fact that we would not get bored on the bus, we got to play the YES bingo and listen to estonian songs and just chat and play other games. Our last stop was right before the Latvian-Estonian border and we got to go swimming there. For our suprise we already saw from the bus window two exchange students from last year, at first we thought that they'd just come to join us on our last kilometers before arrivial, but as we walked closer to the beach we saw a huge table that was covered with all kinds of estonian foods, that was just amazing!
After our little eating and swimming break it was time to hit the road again. The moment when we crossed the Estonian border, it all just got so real and emotional and we all realised that well, there it is, we're now officially back in Estonia. We also made a little stop on the border, some of us ran out of the bus to go and kiss the homeland ground and to roll around in the Estonian dirt. And that was it, my exchange year was over.
That doesn't mean though, that my posts here are also done, sooner or later (hopefully sooner) I will also try and write about what's my life like back in Estonia and also about JO, which is a yfu camp that officially ended my jounrey as an exchange student. So those who are still interested, keep your eyes peeled and until that, take the most of the last summer month and go outside and enjoy your beautiful nature!
 |
| Iga õhtu oli nii amazing sunset seal järve peal lihtsalt. |
 |
| Tegelt sellel pildil on meil mõlemal nii äranutetud silmad sest mu kalli Šveitsika buss oli just lahkumas. |
 |
| Kõik ootasid väga kannatlikult meie bussi mhm |
 |
| Mingit väga maagiliselt ilusat päiksetõusu nägime ka bussisõuduajal cause who needs sleep when you got YFU? |
 |
| jalgade sirutamine in full action |
 |
| Mina: "oodake, võtke nüüd poos sisse, päike langeb nii ilusa valgusega teie peale" |
 |
| võitsime viktoriini jne |
 |
| YFU 24. lend graduation pic |
 |
| Emotsioonid vol.1 |
 |
| Emotsioonid vol.2 |
Hea blogi!
ReplyDelete