Yet another goodbye

Teisipäeval oli mul viimane tantsutrenn, mis oli tegelikult lihtsalt kokteiliõhtu. Me saime kohalikus baaris kokku ja peaaegu kõik meie grupist olid kohal. See oli ülimalt tore õhtu, kus me saime kõigiga lihtsalt rääkida ka väljaspool trenni, see baar oli ka väga chill ja kokteilid olid imemaitsvad.
Lõpuks sain ma neilt ka kingi, milleks oli suur foto meie grupist, mis oli tehtud peale meie viimast showd paar kuud tagasi. Need 9 kuud seal grupis tantsides on tõsiselt imelised olnud ja ma tundsin ennast nii aksepteeritud sinna gruppi. Me isegi tegime kokkuleppe, et järgmise show ajal tulen ma tagasi Belgiasse, et neid vaatama minna, ma igatahes olen väga põnevil! Ma jään neid hirmsasti igatsema, aga see teisipäeva õhtu oli üks ilus punkt meie aastale.
_________________________________________________________________________________

Op dinsdag had ik mijn laatste dansles, of eigelijk gingen we gewoon voor coctails met onze groep. We hadden afgesproken in Barramundo om 19u30 en bijna iedereen was er. Twas een super leuke avond met mijn belgische dansfamilie, er was zo chill en de coctails waren super lekker en ik vond het heel tof met iedereen gewoon te kunnen praten, buiten de dansles.
Ik kreeg ook een cadeautje van hun, een grote foto van onze groep na de show van paar maand geleden. Het was super lief en ik was bijn aan het wenen. Die 9 maanden bij deze groep zijn zo speciaal geweest en ik voelde me zo geaccepteerd door iedereen. We hebben zelfs afgesproken dat voor de volgende show kom ik terug naar Belgie om te komen kijken, ik ben wel benieuwd! Ik ga ze keihard missen maar dinsdag avond was zeker een goede afsluiter voor dit jaar.

Re-entry nädalavahetus ja viimane kuu

Möödunud nädalavahetusel toimus meil viimane YFU laager, mille põhiteemaks oli tagasiminek - see kõige raskem osa vahetusaasta juures.
Laager toimus jälle väikses külas nimema Halle, samas kohas, kus toimus esimene Belgia YFU laager. Sinna majja sisse astudes tulid kõik mälestused tagasi, kus ma retseptsiooni lauas oma üllatuseks eestlast - Liisi nägin ja kus ma kõigi teiste vahetusõpilastega esimest korda kohtusin ja me siis ühiselt sellele vahetusaasta teekonnale vastu astusime. Ei rääkinud ma siis veel lausetki flaami keelt ja sinna kohale minnes eksisin isegi rongijaamas ära. Seekord oli kõik vastupidi.

Nädalavahetus ise oli väga lahe ja ülihästi korraldatud, kõik sessioonid olid hästi kokku pandud, ning me ei pidanud kusagile kiirustama, kui läks natuke ettenähtud ajast üle, siis polnud midagi ja võisime rahulikult jääda edasi lobisema. Või kui oli vaba aega, siis sai muidugi teiste vahetusõpilaste ja vabatahtlikutega rääkida, ja üksteise väikseid märkmikke armsate sõnumitega rikastada. Söök oli endiselt mega maitsev, magamiskohad olid endiselt mugavad, dušid olid endiselt rõvedad ja inimesed olid endiselt super ägedad.

Ma päris igast sessioonist mingit ülidetailset ülevaadet ei hakka kirjutama, rohkem toon välja huvitavamad aspektid, et endal ka tulevikus hea lugeda.

Laupäev
Peale kõigi laagri reeglite ülekäimist oligi esimene sessioon ning seal saime me kätte kirjad, mille me iseendale olime paar kuud tagasi selles samas esimeses laagris kirjutanud. Lühidalt öeldes tahtsin ma selle kirja kohe otsejoones prügikasti visata, sest see oli nii imelik ja tekstist oli juba läbi näha, et ma oli täiesti teine inimene siis.
Peale imemaitsvat lõunapausi oli päevakavas vaba aeg, ehk siis me mängisime flaami keelset aliast ja chillisime niisama välja, sest ilm oli mega super, ning oli ka 4-o'clock coffee, peale mida pidime kirjutama kirjad oma hostperele, mille nad siis peale meie lahkumist kätte saavad.
Vahepeal toimus veel sessioone ning peale õhtusööki tuli päeva kõige lahedam osa - me kõik saime suured Belgia lipud ja meile anti aega, et neid oma visiooni järgi kaunistada. Algul kirjutasid ja joonistasid kõik oma asju sinna, aga lõpuks oli ikka nii, et kõik palusid kõigil nende lipule midagi kirjutada, kasvõi oma nime, ja nii mu lipupindala täituski armsate sõnumite ja kallite inimeste nimedega, oma Eesti koju jõudes leian kindlasti viisi, kuidas see kuidagi oma tuppa üles riputada!
Õhtu lõppes veel paari mänguga ning lõppude lõpuks oli jälle avatud baar, kus sai rääkida, juua ja tantsida.

Pühapäev
Peale hommikusööki pidimegi juba oma kohvrid pakkima ja toad tühjaks tegema, miks õnneks ei tähendanud veel seda, et me lahkuma peame.
Päeva esimeses sessioonis rääkisimegi detailsemalt hüvastijätust ja midagi kõike (mitte) teha ja (mitte) kaasa võtta jne. Ning peale seda tuligi terve laagri kõige raskem ja kõike karmim sessioon.
Nimeks oli sellel "A year has passed". Kõigepealt paluti meil valida ingliskeelse ja flaami keelse grupi vahel (terve laager toimus flaami keeles btw) ja ma valisin muidugi flaamikeelse. Seejärel paluti kõigil oma magamskotid kaasa vedada ning meid viidi ühte tuppa, kõik kardinad tõmmati ette, et toas hubane ja hämar oleks, me rullisime oma magamiskotid lahti ja läksime põrandale lamama ja panime silmad kinni. Seejärel alustas üks vabatahtlikest jutustamisega. Ta alustas täitsa algusest, kuidas me lennujaama saabusime ja oma pere esimest korda nägime ja kuidas me esimesed kohalikud sõbrad leidsime ja nii käis ta üle kõik esimesed korrad terve selle vahetusaasta jooksul ja ta rääkis mida kõike me oleme üle elanud selle 10 kuu jooksul ning lõpuks jõudis järjega sinna maani, kus me peame head-aega ütlema kõigele ja kõigile, kuidas me sõidame viimast korda oma siinset kooliteed, kuidas me pakime kogu oma siinse elu kokku lihtsalt kahte kohvisse, et siis lihtsalt sellest elust välja jalutada ja oma 'tavalist' elu jätkata, kuidas me kallistame oma pere ja sõpru viimast korda. Peaaegu kõigil olid juba pisarad silmis selleks ajaks, kui Helena jutustamise lõpetas, see oli see karm reaalsus lihtsalt, millele keegi meist veel mõelda ei taha. Tänase seisuga ongi mul kusjuures veel vaid täpselt üks kuu kuni ma bussi peale istun ja me kõikidega koos Saksamaale laagrisse põrutame.
Igatahes, peale seda šokki oli taas söömine, vaba aeg ja viimane sessioon.
Seal kirjutasime tulevastele Flandria võpidele kirja, kus põhiliselt andsime neile tippe, kuidas siin riigis eluga hakkama saada ja ellu jääda. Seda saime teha emakeeles ja nii imelik tunne oli seda kirjutada, ma mäletan veel kuidas ma esimeses laagris lugesin teiste poolt kirjutatud kirju ja mul polnud õrna aimugi millesse ma end sisse olen mässinud ja kogu Belgia oli minu jaoks nii võõras ja ma ei teanud sellest midagi. Aga nüüd kui ma ise selles kirjutaja rollis olin, tundsin ma ennast nagu professionaal. Ma tulin siia, ma elasin üle, ma jälgisin, proovisin, õppisin, võtsin omaks ja sain selgeks kuidas kohalikud oma elu elavad ja nüüd ma tunnen nagu ma olen üks nendest, kohalik Belgias, kes kirjutab nõuandeid algajale, kellel siinset elust veel aimugi pole. See oli imelik, aga väga huvitav ja samas hea tunne, nagu ja I did Belgium!
Ja noh siis oligi aeg hüvasti jätta kõigiga. Saime kaasa oma väiksed raamatud täis armsaid sõnumeid ja lipud täis kallite inimeste nimesid. Kõige karmim oli see fakt, et ma teadsin, et osadele ma peangi kohe, seal samas lõplikult head-aega ütlema. Need vahetusõpilased ja vabatahtlikud, kellega ma nii suured sõbrad pole, et enne lahkumist veel korra kokku saada, või et paari aasta pärast jälle kohtuda. Aga siiski on nad mu lennukaaslased ja väga kallid ja toredad inimesed. Ma olen nendega koos oma teekonda jaganud ja me oleme koos naernud ja kurvastanud ja nüüd oli aeg nendega hüvasti jätta. Not gonna lie, ma poetasin seal esimesed pisarad, ja ma polnud ainuke. Ma ei taha mõelda mis veel kuu aja pärast juhtud kui ma pean oma pere ning parimate sõprade ja sõbrannadega hüvasti jätma.

Ja teate mida ma kõige rohkem kardan Eesti jõudmise osas. Seda, et ma tulen koju ja kõik on jälle täiesti tavaline. Ma astun bussilt maha, kallistan läbi oma pere ja kes iganes mulle vastu on tulnud, istun autosse, jõuan koju, söön õhtusöögi ära ja lähen lihtsalt magama. Nagu midagi poleks juhtunudki, nagu mu 10 Belgias veedetud kuud oleks lihtsalt üks väga pikk ja uskumatu unenägu olnud, ma ärkan järgmisel hommikul ja elan edasi oma tavalist igapäeva elu, nagu see oleks korraks lihtsalt pausile pandud, et pärast samast kohast jätkata.

Ja kõik eestlased kes te seda loete, kõik vanemad, vanavanemad, onud, tädid, sugulased, tuttavad, ma palun teilt vaid ühte asja. Kui te mind esimest korda peale tagasijõudmist näete, siis PALUN ärge küsige mult küsimusi nagu "no kuidas oli siis? räägi oma REISIST mulle natuke. mis oli siis kõige toredam? kas igatsed ka juba oma sõpru?" jne jne, sest sellistele küsimustele on lihtsalt VÕIMATU vastata. Esiteks, vahetusaastat ei saa isegi võrrelda ühe reisiga kusagile välisriiki. Ja kas sa tõesti loodad, et ma nüüd võtan kõik oma 10 kuud sinu jaoks ühte vastusesse kokku? See on võimatu ja küsimuse "no kuidas oli?" peale ma arvatavasti vastan sulle, et mine aga ja loe mu blogi, ja sorry et see ülbelt kõlab, aga pane ennast korra minu asemele. Ma olen just pidanud hüvasti jätma oma parimate sõpradega ja oma parima aastaga ja seda ühte aastat on lihtsalt võimatu kokku võtta ühte vastusesse ja kujutad ette ka kui võimatu on mul välja valida see üks kõige toredam moment sellest aastast, kus kõik oli minu jaoks uus, ma oleks nagu uuesti siia ilma sündinud ja kõik elu põhitõed pidanud uuesti selgeks õppima, selle käigus tehes unustamatuid mälestusi ja leides parimaid sõpru, niiet ma väga vabandan, kui ma sulle seda ühte kõige toredamat mälestust ei oska välja tuua.
Belgiast lahkudes jätan ma seljataha terve pundi üliägedaid inimesi, kes on ühte riiki kokku tulnud üle terve maailma. Mida ma küll peale hakkan ilma oma šveitsi sõbrannata kes alati minu jaoks aega leiab ja kellega koos olen läbi käinud pool Belgiat? Kuidas ma peaks hakkama saama ilma oma kalli soomlaseta, kellega koos teistele õpetasime, kuidas õigesti saunas käia ja kuidas seesti (soome + eesti) keeles ropendada? Kuidas saan ma hakkama ilma oma parima tšiili sõbrata, kellega koos käisin ma oma elu kõige hirmsamal atraktsiionil ja kes minu ellu seda latiino iseloomu süstis ja minuga sama huumorisoont jagab? Mida ma teen ilma oma kallite tai tüdrukuteta, kelle positiivne ja heas mõttes lapsik ellusuhtumine on nii nakkav, et nendega koos olles ei hakka kunagi igav? Ja lõpuks kuidas peaksin ma elama ilma oma Belgia sõpradeta, kellega koos olen loonud unustamatuid mälestusi, kes on mind vastu võtnud oma sõprade hulka ja näidanud mulle tõelist Belgia elu, mida ainult siia reisile tulles poleks võimalik kogeda, kellega olen seigelnud öistel Mecheleni tänavatel, jaganud oma deepest darkest saladusi, rääkinud taga õpetajatest, naernud nii, et pisarad voolavad, ma ei kujuta enam ette elu ilma nendeta.

See tunne on umbes midagi sellist, et pool mu südamest on kukkunud pisikesteks kilduteks ja peale vahetusaastat on need killud üle terve maailma laiali paisatud ning kõige kurvem selle juures on see, et see ei saa enam kunagi 100% täiskooseisus olla.

_________________________________________________________________________________

The past weekend we had the last YFU camp, which main subject was leaving - the hardest part about every exchange year.

The camp took place in the same little house as in the first Belgian YFU camp in the beginning of the year. Walking into that house I felt all the memories coming back to me, where to my suprise I saw an estonian - Liis at the reception table, where I met all the exchange students for the first time and where we all together embarked on this journiey that is our exchange year. Back then I couldn't speak a sentence of Flemish and going there I even almost got lost in the train station. This time everything was the opposite.

The weekend itself was really fun and it was put together very well. All the sessions were well organised and we never had to hurry anywhere. If anything lasted longer that it was predicted, it was okay, we could keep talking until we wanted to. When we had free time we of course could talk to the other exchange students and we had a big variety of games to play, or we could fill in others' notebooks with sweet messages. The food was still delicious, the beds were still comfortable, the showers were still disguting and the people were still awesome.

Saturday

After going over the camp rules it was time for the first session, where we got back our letters that we wrote ourselves a few months ago in that first camp. To sum it up, I wanted to throw it directly to the bin, it was just so weird to read it and it was so clear to see how much of a different person I was.

After a delicious lunch break there was free time, when we played alias in dutch and just chilled outside because the weather was amazing. We also had a 4 o'clock coffee and after that we had to write letters to our hostfamilies, which they'll get after we've left.

After a few more sessions we had dinner and after that came the coolest part of the whole day - we all got huge Belgium flags that we got to decorate to our own vision. In the beginning everybody was drawing and writing their own stuff but it ended up everybody wanting everybody to write something on their flag, even so little as your name. And so my flag got filled with incredibly cute messages and names of the people I love. In my Estonian home I'll definitely find a way to hang it up in my room.

The evening ended with a few more games and a bar where we could chat, drink and dance.

Sunday

After breakfast it was already time to pack up our bags and empty our rooms, which fortunately didn't mean that we had to leave yet.

In the first session of the day we talked in more detail about leaving and what (not) to do and what (not) to take with us. After that came the hardest and worse session of the whole camp.

It was called "A year has passed". At first we were asked to choose between a Dutch group or an English group (the whole camp was in Dutch btw), I of course chose the one in Dutch. Then we were asked to take our sleeping bags and we were taken to a room, all the curtains were pulled in front of the windows, so that the room was cozy and dark. We layed down in our sleeping bags and closed our eyes. The volunteer started talking about how we arrived at the airport and saw our family for the first time, how we made our first local friends and so she went over all the first times that we've had here during this exchange. She talked about all that we've done during these 10 months and eventually she ended up in the time where we have to say goodbye to everything and everybody. How we go our way to school for the last time, how we have to pack up our whole life here in just 2 suitcases, just to walk out of everything we've created here just to continue our 'ordinary' life. How we have to hug our family and friends for the last time. Almost everybody in that room where shedding tears by the time Helena had finished the story. It was just the harsh reality that non of us wanted to think about. Today I actually have exactly 1 month left until we all sit on the bus and leave towards Germany.

Anyway, after that shock it was time to eat again, stress eating wjw, then we had some free time and before we knew it, it was time for the last session.

We had to write a letter where give tips to future Flanders' exchange students. We got to do it in our native language and it just felt weird, I remember how in the first camp I read the letters of all the other exchange students, I had no idea what had I gotten myself into, the whole Belgium was so strange and so new to me, I didn't know anything about it. And now, as I was in the writer's position, I felt like such a professional. I came here, I survived, I observed, tried, learned, adjusted and mastered how locals live their lives and now I feel like I'm one of them, a local in Belgium. I'm the one giving tips to the beginners, who have no idea about the life in Belgium. It was very weird, but interesting and at the same, a very good feeling. Like yes, I did Belgium!

And well, then it was time to say goodbye to everybody. We all got back our little notebooks full of sweet messages and flags covered in peoples' names. The worst thing was that I knew that right now, right there, I have to say goodbye to some people for forever. The people who I'm not really that close friends with to just meet up once more before leaving, nor to meet up in a few years. But they're still my fellow exchange students, all very nice and amazing people, I've shared this experience with them all, we've been happy together and we've been sad together and now I was just supposed to say goodbye to them, not gonna lie, I shed my first leaving tears there and I wasn't the only one. I don't even want to think about what will happen in a months time, when I have to say goodbye to my family and my best friends.

YFU

When you get to be the DJ

Snapchat is still love and life

Some random deep shit

When you räägid drie talen in üks sentence

My biggest fear basically

Ma olin telekas!

Nagu pealkirigi juba ütleb, sattusin ma eelmisel nädalal televisiooni. Kuna ma käin koolis humanitaari suunas ja meie tunniplaanis on kultuuriõpe, kus meil juhuslikult on käsil meedia teema ja selle varjutagused ja kõik muu, siis avanes meile võimalus minna Belgia suurimasse tele ja raadio ülekandjasse (no absoluutselt ei tule eesti keelne sõna meelde, broadcaster).

Põhiline sündmus oli see, et meid võeti ühe väga hea mainega jutusaate publikusse, aga lisaks sellele saime ka muid asju teha, kui me juba seal telemajas kohal olime. 

Kolmapäeval peale kooli saime osadega rongijaamas kokku, kõik klassiõpilased ei tahtnud kaasa tulla, niiet meid polnudki väga palju. Brüsselisse jõudes jalutasime vrt'sse, kus võttis meid vastu väga südamlik naine, kes meile siis giidiks pidi olema. Algul näidati meile lihtsalt maja peal ringi ja me nägime sisse ka tuppa, kus käib kõik redigeerimine ja terve toasein oli lihtsalt ekraane täis ja igal pool olid juhtmed ja palju muid asju, aga see tundus üli lahe. Saime ka näha, kuidas spordiuudiseid filmitakse ja meile räägiti kõikidest telgitagustest, kuidas igal vabal hetkel tuleb uudisteankrut puuderdamas käia ja kuidas kõik valgustus on väga strateegiliselt paigutatud jne jne. Järgmisena viidi meid ilma filmimise ruumi, kus saime ise ka kätt proovida green screeni ees filmimisel ja 'ilma ütlemisel'. Lõpuks tehti meie grupile mingi special värk, nimelt viidi meid Ketneti stuudiosse, Ketnet on belglastele täielik lapsepõlve nostalgia, nagu eestlastele on võibolla 'Lastetuba' või kõik muud sellised saated, kus täiskasvanud inimesed meisterdavad ja näitavad multikaid ja tegelevad lastega jne. Lõpuks saime me süüa, mis oli vrt poolt meile tasuta, that moment, kui vegetarian option nägi parem välja ja maitses paremini kui lihatoit, hea et ma ikka üritan ka vaikselt sinnapoole liikuda, nii paljud olid kadedad. 

Peale söömist oligi aeg saate filmimiseks, mind pandi Jade ja Naomiga kohe ette ritta, otse saatejuhi tooli taha istuma, üldse oli seal stuudios väga mõnus õhkkond, kõik olid nii sõbralikud ja ajasid pidevalt hullu energiat meile sisse. Enamus saatekülalisi polnud väga kuulsad, ainult belglased teavad neid kusagilt, aga üks külalistest oli Milow, keda isegi teie võibolla teate. Ta on Belgia artist aga ta on ka väga tuntud välismaal ja ma teadisin temast juba enne Belgiasse tulekut, ma lihtsalt ei teadnud, et ta belglane on, eks oli ikka päris hull tunne teda päriselus näha ja temast 1m kaugusel istuda ja lives esinemas kuulda. 

Peale saate filmimist tegime veel paar pilti ja istusime kõik seal samas majas baaris ning jutustasime natuke, enne koju minekut.

Sellega mu tähelend ei lõpenud ning sama nädala reedel käisin külas raadios stuudios. Mu klassivennal ja väga heal sõbral Briekil on koos oma parima sõbraga raadiosaade, mida nad iga reede stuudios lindistamas käivad. Seekord kutsusid nad minu ka sinna kaasa ja ma sain isegi paar laulu tutvustatud ja paar sõna sekka öeldud nende saatesse. Üldse oli see üks väga lahe kogemus, näha kuidas see stuudio töötab ja kuidas täpselt neid nuppe seal kruttima peab ja mida kõike veel. 

Laupäeval toimus Mechelenis Jokofestival, kus ma ka Jadega käisin. Päeval oli seal niisama igasugused telgid ülespandud ja sai lihtsalt head ilma nautida ja ringi jalutada ja õhtul lõppes üritus peoga. 

Esmaspäeval oli meil jälle koolist vaba päev, sest jälle oli Belgias mingi riiklik püha, mis tähistab kevadist õitseaega ja et kõik on nii ilus ja tore ja kena. Me otsustasime sellel päeval aga Belgia rannikut avastada ja käisime ära ühes väga mõnusas mereäärses linnas nimega Oostende. 

Hommikul sain Gentis kokku Debi ja Malviinaga, ning Oostendes leidsime üles ka Joaquini ning meie rannapäev võis alata. Me olime kokku leppinud, et iga üks võtab midagi söögipoolist kaasa, et siis rannas üks mõnus piknik maha pidada. 

Liivale jõudes panime teki maha ja ladusime tohutus hunnikus sööki sinna peale. Terve aja me lihtsalt olimegi rannas, sõime oma sööke, vahepeal käisime vees ja tegime pilte. Nii mõnus oli lihtsalt olla, istuda, süüa, rääkida oma kallite sõpradega, üle sooja liiva paljajalu mere poole lainetesse joosta ja polaroidiga häid pilte proovida saada, muusika mängis, päike paistis ja kõik oli lihtsalt nii hea. 

Kuna me esialgse plaanitud rongi peale ei jõudnud (sest ilmselgelt jäätise ostmine oli olulisem), siis selle asemel, et tagasi mere äärde kõmpida, jalutasime hoopis linnas veidi ringi, ja ega see midagi väga erilist pole, aga nagu igas väiksemaski Belgia linnas, oli Oostendelgi oma kirik, mis oli vähemalt ilus vaatepilt. 

_________________________________________________________________________________

The caption already gives it away but yes, I was on tv! Since at shcool I follow a humanitarian branch, we're also getting culture science, where we just happened to be talking about media and everything that comes with it. We got a chance to go on local tv and radio broadcaster called vrt.

The main event was us, being able to be in the audience of a talk show, but in addition to that we actually got to do a lot more at the vrt.
On Wednesday after school we all met at the Mechelen station and went to Brussels, where we found the vrt house. We got ourselves a very lovely tour guide, who walked us through the Flanders part of the vrt. We got to see the room where they film the sports news, and we also found out about a few secrets that they use while filming these kind of programmes. We also got a peek into the editing room and later we were taken to the weather room, where we could perform in front of the green screen, acting as the weather woman and of course, taking pictures. Finally we got a chance to see the Ketnet studio, which is literally the definition of childhood for belgians my age, they were all fangirling, while I stood there, not knowing what to do or who any of those people are, it was still really nice though.
Right before filming we also had dinner at the canteen and then it was time to go to the studio. It was so awesome to see all the behind the scenes to a show that I would sometimes watch at home, on the couch. We were sat in the front row, right behind the seat of the show host. It was such a nice atmosphere and everybody was so friendly and energetic, it was just awesome. One of the guests at the show was Milow, who, not gonna lie, I was the most excited about. I love his music, and the fact that I sat 1 meter away from him and I got to hear him sing live, it was pertty amazing.
After the filming was done we took some pictures and sat at the bar until we had to leave to catch the train.

On Friday I got to check out a radio studio where my good friend Briek and his best friend record radio shows. It was pretty cool to see how all the buttons work and I even got to introduce a song to the radio show.

On Monday we had a day off school again. For that we decided to explore the belgian coast line and visit a town called Oostende. In Gent I met up with Debi and Malviina and in Oostende we also found Joaquin and together it was time to head towards the sea.
We all had agreed to take something to eat with us, to have a chill beach picnic, so we sat ourselves down on the sand, laid out all the food we had (there was a lot!) and started enjoying the day.
It was so nice to just be there, listening to chill music, chatting with your exchange student friends, eating delicious food, taking silly photos, bare feet running through the sand towards the water, trying to get good polaroids, it was just so good.
Before leaving we also decided to walk around the town a little bit, it wasn't anything special, but just like in every smallest town and village of Belgium, Oostende had its church, which was still nice to look at.

tv

Eline tahtis lennata

radio

Joko

lihtsalt pidi saama ära mainitud

Oostende

Just chillin' in a tube

Oma eestlastega sai ka vahepeal pildile

Food trucks & filmiõhtu & ajalooline paraad

Heii, uued blogipostitused on siin järjest harvemad nähtused, aga paraku on juba nii, et mul on vähem kui 50 päeva lõpuni ning igast päevast tuleb ju ikka viimast võtta.
Aga mis seal ikka siis, ma jäin pooleli seal, kus ma end superstaarina tundsin, kuna andsin 4 showd 2 nädala jooksul. See oli tõesti päris vinge ning nüüd saame me ka endale show DVD tellida, ja lihtsalt märgin ära kui super toredad ja armsad ja lahedad mu treenrid ja kaastantsijad on. Showst järgmises trennis ma küsisin, et millal see DVD valmis oleks, sest no ma olen varsti ju lännu, ja kuna apparently läheb nendega veel paar kuud, siis armas Joke ütles, et nad saadavad hea meelega mu DVD mu Eesti aadressile ja järgmise asjana hakkasid nad planeerima meie viimast trenni, et mulle üks tore ärasaatmispidu teha, no mida kui armas!

Anyway, aprillikuu viimasel reede õhtul käisin kõigepealt ema, õe ja vanaemaga meie sõbrannade tantsushowd vaatamas ning peale showd kimasin rattaga Jade juurde, et seal ennast siis valmis panna ning sealt edasi liikusime peole.

Pühapäeval ma igavlesin kodus, ja siis hostema ütles, et Mechelenis toimub mingisugune ajaloo paraadi moodi asi, ajasime siis rattad alla ja kõigepealt väntasime (nagu te aru saate, siis ratas is love ratas is life iga Belglase elus) Petra sõbranna kunstinäitust vaatama, hästi mõnusad abstraktsed ja värvilised maalid ja mulle nii meeldisid. Sealt edasi läksime siis linna keskturule, kus võtsime endale mõnusad kohad piisavalt päikese käes ja piisavalt varjus, et paraadile hea vaade oleks. Seda on raske seletada, mis seal toimus, sest, no kui aus olla, siis ma pole ise ka selles päris kindel. See paraad jutustas midagi Piiblist ja sidus selle kuidagi kokku Mecheleni ajalooga, igatahes ma nägin seal Jeesust ja vikerkaari ja uhkeid maale ja palju palju inimesi, kes olid vanaaegselt riides, palju hobuseid ja eesleid ja lambaid ja tantsijaid ja lauljaid ja paavsti ja nagu järgmine päev koolis välja tuli, ka mu klassivenda. Huvitav pärastlõuna oli, mille me lõpetasime veepealses paadikohvikus istudes ja päikest nautides (mis oli muide algus sellele kuumalainele, mis hetkel Belgiat vallutab).

Järgmine koolinädal oli meil eriti tore, sest pidime ainult kolmapäevani koolis käima, kuna neljapäeval oli Belgias mingi riiklik püha ja meie kool siis otsustas, et võiks õpilastele ka reede vabaks anda. Muidugi oli see pikk nädalavahetus juba pikalt plaane täis trükitud.

Neljapäeval läksimegi siis Jadega Genti ja ega meil väga plaani polnudki, alles trammis avastasime, et kusagil seal toimub mingi graffiti värk ja me otsustasime sinna kuidagi jõuda. Jõudisme kohale ja no mitte midagi polnud. Selle asemel leidsime aga hoopis ühe ülimõnusa veeäärse pargikese, kus me pävitasime selle 27 kraadise päikse käes. Tunnikese pärast, kui me mõlemad juba päiksepiste ja põlemise ääre peal olime, otsustasime minna linna keskele, sest seal toimus parasjagu food truck festival. Selliseid on Belgias viimasel ajal päris palju olnud ja need üritused on väga chill ja lahedad, eriti veel sellise mõnusa ilmaga. Ostsime endale siis karbi nachosid, mis olid peaaegu sama head kui need, mida Hard Rock café'st saab, pärast sõime neid jälle murul istudes ja päevitades ning kui me jälle peaaegu kõrbemise ääre peal olime, võtsime jalad alla ja jalutasime natuke linnas ringi. Õhtul hiljem leidisme vabaõhu baari, kus sai natuke palavuse eest varju ja mõnusaid värskendavaid kokteile tellida. Lõpuks saatsin Jade rongi peale ja ise jäin ootama Debi ja ta hostisa, kes mulle siis järgi tulid ja enda juurde viisid. Samal õhtul ei teinud Debi juures suurt midagi, ma tutvusin ta uue pere majaga ja lõpuks vaatasime filmi kella 3ni öösel.

Reede hommikul sõime terassil hommikusööki ja mängisime ta mega armsate koertega. Korra käisime poes juuksevärvi ostmas ja pärast värvisime üksteisel juukseid, ma olen tulemusega väga rahul. Varsti liikusime jälle linna keskturu poole, et Malviina ja ta kahe sõbrannaga kokku saada, kes talle Soomest külla olid tulnud. Naljakas oli see, et kui nad vahel midagi omavahel rääkisid, siis tihti sain ma aru millest nad räägivad, soome keel, here I come. Aga jah, nendega käisime ka mööda linna ringi ja otsisime seda perfektset murulappi, mis oli nii varjus kui ka päikse käes. Varsti pidin ma kahjuks koju tagasi minema, sest meil oli peresõpradega õhtusöök, mis oli ka muidugi väga tore.

Laupäeva päeval olin ma kodus ja päevitasin, ja jah, ma olen nüüdseks juba põlenud ja mul on hästi tore rant, millest lahti ei saa, jei! Hiljem küpsetasin kiiruga muffineid ja pakkisin need veel kuumalt karbiga kaasa ja olin juba teel bussika poole, et Brieki juurde filmikale minna. Omapäraselt Belgiale, ei tulnud esimene buss kohalegi ja nii pidin siis improviseerima, aga kuidagi jõudsin ma ikka kohale ja Brieki juures tervitasidki mind juba Jade, Tom, Tibo ja Briek. Õhtu point oli selles, et me vaatame New Kids'i, mis on üks väga marginaal Belgia film ja apparently pole ma Belgia kultuurist kõike näinud, kui ma seda filmi pole näinud, niiet nad pidid ikka mulle seda enne äraminekut näitama. Õhtu jooksul leidsime me ennast Brieki ülakorruse naabri juurest 50nda sünnipäeva peolt, kus keskeas olevad mehed ja naised keerutasid keset põrandat jalga ja meievanused istusid telefonides. Mis seal siis muud, kui me ühinesime sünnipäevalapse ja ta sõpradega, kuni meil lõpuks küllalt sai ning läksime alla tagasi ja istusime edasi Brieki katusepealsel terrassil. Seal läksid jututeemad ka natuke deepimaks ja teemaks tuli see, et mu lahkumiseni ongi täpselt 50 päeva aega ja ma olin ise seal suht sõnatu ja tuim, aga Briek näiteks ütles, et ta ei taha sellest isegi seal olles rääkida, sest juba siis tulevad talle pisarad silma. Mul on ikka nii vedanud, et ma Belgias olen suutnud sellised sõbrad leida endale ja juba 3 räägivad, et nad tahavad mulle Eesti külla tulla ja juba nii ruttu kui võimalik ning Jadega on juba kindel plaan paigas ka.

Pühapäeva hommikul sõime rahulikult hommikusööki ja vaatasime south parki. Lõuna ajal läksin ma sealt otse Brüsselisse, et Joaquiniga Euroopa suurimale food truck festivalile minna. Ausalt öeldes oli sellise palavusega päris piinarikas ennast läbi meeletute rahvamasside pressida ja igast nurgast tulevat söögilõhna taluda, aga lõpuks ostsime mõlemad jälle nachod ja leidisme mõnusa varjualuse koha pargis, kus rahus istuda ja süüa. Otsisin küll innukalt, aga ei suutnud üles leida Eesti food trucki, mis ka apparently seal platsis pidi olema, niiet andsin lihtsalt alla ja lohutasin ennast sellega, et rongis sõites kuulsin kahte naist soome keeles rääkimas ja ma sain nende jutust jälle aru. Aga jei, ma käisin Brüsselis ja ma jäin ellu! Something to be happy/proud of? Mechelenis sõitsin veidi linnas ringi, et leida kasvõi ükski lillepood või lihtsalt pood, mis lahti oleks, et hostemale emadepäeva puhul lilli osta, aga Belgiale omapäraselt olid kõik kohad kinni. Õhtusöögiks jõudsin koju ja vanaema oli ka külas ja me tegime emadepäeva puhul hooaja esimese grilli! Nii mõnus oli!

Aga natuke random juttu ka, ükspäev sattusin vaatama erinevate Eesti söögikohtade menüüsid ja hinnakirju, sest Jade tuleb augustis Eesti ja ma teen ikka veidi eeltööd, et kuhu ta viia võiks. Ja teate, ma olen täitsa ära unustanud kui odavalt ikka Eestis süüa saab. Näiteks ma vaatasin oma ühe lemmiksöögikoha hinnakirja ja mul vajus reaalselt suu lahti, sest ma lihtsalt ei mäletanud, et on võimalik     6-7 euri eest üks korralik söögikord saada. Ja kõige hullem on see, et ma mäletan, et eelmine aasta ma vaatasin neid samu hindu ja mõtlesin, et kurat, natuke kallis ikka.
_________________________________________________________________________________

Heyy, new posts are getting more and more rare around here, but unfortunately the fact is, that I have less than 50 days left and of course I have to take most of it.

But my last post was about me feeling like a super start, cause I gave 4 shows in 2 weeks, and it was indeed pretty awesome, and now we're also able to order DVDs from the show. And I'd just like to point out how incredibly sweet and aweosme my trainers are. I asked then when is it gonna be ready, because soon enough I'll be gone from here and they said that they'll send it to me in Estonia and I am honestlt so thankful and they're so cute!

Anyway, the last Friday of April I first went to our friends' dance show with my family, and it was really nice. After the show I went over to Jade's house and met up with others and we proceeded to go to a party nearby. On Saturday I had a lazy day and I also did some studying, or at least something useful, I hope.

On Sunday I was also feeling rather bored so my host mum asked if I wanted to go to the grote markt to see a parade. So we first went to her friend's art exhibition, which was so awesome, her paintings were so colourful and abstract, I loved it! From there on we went to the market and soon also met up with a friend and found good spots to have a great view over the parade. The parade told a story about a ship that had been carrying a wooden statue and it was also somehow connected to the Bible, and it was pretty interesting, you could see a lot of interesting characters there. After the parade we had some drinks in a boatbar and it was such a nice weather, I believe it was the beginning of the big heat wave that is currently floating over Belgium.

The next schoolweek was especially nice, we only had school until Wednesday because on Thursday there was a holiday in Belgium and we also didn't have school on Friday.

On Thursday I went to Gent with Jade, we didn't really have a plan of what to do there, while sitting in the tram we found out that there was a graffiti thing going on, so we decided to check that out. There was nothing to see so instead we just went to a little park and sunbathed for an hour, the weather was echt nice. After I almost lost my conscious from all that heat we decided to head towards the grote markt where apparently a food truck thing was going on. First we just walked around and saw what they had to offer when eventually we both went for nachos and ate them sitting on a grass, like it was summer, I've had just a summer feeling in the past few days. And just before our burning point we got up and decided to walk around a little. Later on we found a bar where we could hide from the sun and refresh ourselves with some cold drinks. In the evening I sent Jade on the train and later got picked up by Debi and her hostdad, who took us to theirs'. I got to see Debi's new house for the first time and we ended the night watching movies until 3am.

Friday morning we drank our coffee on the terrass and played with the dogs that are just incredibly cute! We took a quick trip to the supermarket to buy some hairdye and then back home we coloured each others' hair, it turned out great! After lunch we took our course to the grote mark again and met up with Malviina and her 2 friends who came visiting her from Findland. The weird thing was that whenever they spoke something in Finnish, most of the time I understood at least what they're talking about, Finnish, here I come. Anyway, we just wandered around the town and searched for the perfect spot on the grass that was both in the shadow and in the sun. Soon I had to leave to go home and have dinner with family friends, it was a great night and I also finally saw the photos that were taken in the wedding that I viseted a few month ago I think.

Saturday moring I just chilled at home and sunbathed for a while and yes, I am basially burnt now and have an awesome tanning line that I can't get rid of, yay! In the evening I took a bus to Willebroek to get to Briek's for a movie night. We watched New kids, which apparently is a Belgian culture classic and according to my friends I wasn't allowed to leave Belgium before I had seen the movies. It truly was something and I feel like my Belgian culture knowledge is enriched. We ended the night just sitting on a rooftop terrass just chatting away and basically I'm just so happy and lucky that I've managed to get friends like they are, friends are obviously a big part of an exchange year and I'm just glad that I've found these weirdos and can call them my friends.

Sunday moring I chilled there for a while until I had to take a bus and then a train to Brussel to meet Joaquin and go to Europe's biggest food truck festival. It was quite torterous to walk through such massive crowds with such a boiling weather and food scents coming at you from every corner of the park, but it was still nice tho. We eventually found our food and settled ourselves nicely on the grass under a shadow. The amount of times I've sat/layed/eaten on a grass this week is pretty impressive. I was trying my best to found the Estonian food truck too cause rumours said that they'd be there, but I couldn't find it, oh well. Soon enough we went back home and in Mechelen I drove around town to find a flower shop that would be open, to buy some flowers for my host mum for mothers' day, but everything was closed. Grandma was visiting us for dinner and we had the season's first BBQ! It was delicious!

vahel peale kooli käime sõbranna katusel istumas ja ilma nautimas

nii mõnus sellise tiigi ääres koos partidega päikest võtta